Oleme jõudnud inimajaloo murdepunkti,
ühelt poolt vallutame kaugeid tähti,
teisalt aga oleme kaotamas
oma koduplaneeti.
Vaid mõne viimase aastaga on
märkimisväärselt kasvanud
meie teadmised Maa positsioonist
universumi kontekstis.
NASA Kepleri missioon on avastanud
teiste tähtede ümber
tuhandeid potensiaalseid planeete,
mis näitab, et Maa on vaid üks
miljarditest meie galaktika planeetidest.
Kepler on kosmoseteleskoop,
mis mõõdab tähevalguse kerget tuhmumist,
kui mõni planeet tähest möödub,
osaliselt takistades tähevalguse
meieni jõudmist.
Kepleri andmed annavad
aimu nii planeetide suurusest
kui ka nende kaugusest ematähest.
Kõik see aitab aru saada, kas tegu
on väikeste ja kiviste planeetidega
nagu maa-sarnased planeedid
meie Päikesesüsteemis,
aga ka seda, kui palju valgust
jõuab nendeni nende päikeselt.
See võimaldab omakorda saada aimu,
kas avastatud planeedid
on elamiseks sobivad või mitte.
Paraku aga on nii, et samal ajal
kui oleme just pääsemas ligi
elukõlblike planeetide varalaekale,
ägab meie oma koduplaneet
inimkonna raskuse all.
2014 oli läbi aegade kõige soojem aasta.
Liustikud ja merejää, mis on
meiega olnud aastatuhandeid
võivad kaduda vaid mõne
aastakümne jooksul.
Inimtegevusest tingitud planetaarse
tasandi keskkonnamuutused
võtavad selliseid mõõtmeid,
millest meie jõud enam üle ei käi.
Aga ma ei ole kliimateadlane,
ma olen astronoom.
Uurin planeetide elukõlblikkust,
tulenevalt tähtede mõjust,
lootuses leida universumis paiku,
kus võiks leida elu ka
väljaspool meie planeeti.
Võib öelda, et otsin parimat
tulnukate kinnisvara.
Olles põhjalikult tegelenud
universumist elu otsimisega,
võin öelda, et mida rohkem püüad
leida Maa-sarnaseid planeete,
seda enam hakkad
hindama meie koduplaneeti.
Igaüks neist uutest maailmadest
kutsub võrdlema
värskelt avastatud planeeti
juba tuttavate planeetidega,
nendega, mis asuvad
meie oma Päikesesüsteemis.
Võtame näiteks naaberplaneedi Marsi.
Marss on väike ja kivine ja kuigi
ta asub Päikesest liiga kaugel,
võiks seda pidada potentsiaalselt
elukõlblikuks paigaks,
kui selle avastaks
Kepleri-taoline missioon.
Tõepoolest, Marss võis ju kunagi
isegi elukõlblik olla
ja osalt seetõttu Marsi
nii palju uuritaksegi.
Meie kulgurid, näiteks Curiosity,
roomavad mööda Marsi pinda
ja püüavad tuhnida välja
märke elu võimalikkusest.
Orbiitaaljaamad, näiteks MAVEN,
võtavad Marsi atmosfäärist proove,
et mõista, kuidas Marss võis
kaotada kunagise elukõlblikuse.
Kosmoselende pakkuvad erafirmad ei piirdu
üksnes väikse väljasõiduga lähikosmosesse,
vaid ahvatlevad ka võimalusega
asuda Marsile elama.
Olgugi, et need Marsi uhked vaated
sarnanevad meie planeedi kõrbemaastikuga,
toites fantaasiaid maadeavastustest
ja piiride ületamisest,
on võrreldes Maaga
Marss elamiseks ikka päris jube koht.
Mõelge parem, kui palju on
meil veel hõlvamata
meie oma planeedi kõrbealasid,
mis on Marsi maastike
kõrval kui rohelised aasad.
Isegi maakera kõige kuivemates
ja kõrgemates kohtades
on õhk magusalt hapnikurikas
tuhandete kilomeetrite taguste
vihmametsade väljapaisatud hapnikust.
Mul on tõsine mure, et sel Marsi ja
teiste planeetide vallutamise elevusel
on kaasas pikk ja sünge vari:
mitmete eeldus ja uskumine,
et Marss on justkui pääsetee
meie endi tekitatud hävingust
meie ainsal teadaoleval
elukõlblikul planeedil, Maal.
Kuigi armastan väga
uurida kaugeid planeete,
on selline mõte mulle vastuvõetamatu.
Marsile minekuks on palju häid põhjuseid,
aga väita, et Marss on inimkonna varupaik,
on sama hea,
kui Titanicu kapten ütleks teile,
et päris pidu toimub tegelikult
hiljem päästepaatides.
(Naer)
(Aplaus)
Tänan.
Siiski pole kosmoseuuringute ja
meie planeedi säilitamise eesmärgid
omavahel tingimata vastuolus.
Need on tegelikult sama
eesmärgi kaks erinevat tahku -
mõista, säilitada ja muuta
paremaks elu tulevikus.
Ekstreemsed paigad meie planeedil
ongi need ebamaised horisondid,
mis on meile palju lähemal.
Kui teaksime, kuidas luua ja hoida
elukõlblikke alasid rasketes tingimustes
siinsamas planeedil Maa,
suudaks ehk ühildada vajaduse
säilitada ja hoida meie praegust keskkonda
ja avastada ka uusi paiku.
Annaksin teile ühe mõtlemisülesande,
Fermi paradoksi.
Aastaid tagasi küsis füüsik Enrico Fermi,
et kas arvestades, et meie universum
on olnud olemas juba väga-väga kaua
ja seda, et selles on väga palju planeete,
poleks me pidanud praeguseks juba
leidma tõendeid maavälise elu kohta?
Aga kus need siis on?
Üks võimalik lahendus
Fermi paradoksile on see,
et kui tsivilisatsiooni tehnoloogiline
arengutase saavutab sellise taseme,
et võiks kaaluda elamist tähtedel,
siis unustatakse ära, kui oluline
on hoida oma koduplaneeti,
mis sellist arengut üldse võimaldas.
Oleks väga ennasttäis arvata,
et ainuüksi teiste planeetide hõlvamine
päästaks meid meie endi käest,
aga oma planeedi säilitamine ja
teiste planeetide uurimine
saavad toimida üheskoos.
Kui me tõesti usume, et suudame muuta
Marsi äärmiselt karmi keskkonna
inimestele elukõlblikuks,
siis peaksime suutma toime tulla
ka palju lihtsama ülesandega
säilitada elukõlblik keskkond Maal.
Aitäh.
(Aplaus)