Selles videos tahan rääkida pisut neerust--siin on suur pilt neerust-- ja sellest, kuidas see töötab--Usun, et võib öelda, tema madalamail võimsusel ja selleks on nefron. Seega, räägime pisut neerust ja nefronist. Usun, et juba tunnete neeru. Meil on neid kaks. Need organid on ilmselt kõige tuntumad selle poolest, et lubavad meil jäätmeid väljutada. Aga osa sellest protsessist aitab meil ka hoida õiget vedeliku taset ja isegi soolade või elektrolüütide hulka, mis meis on ning vererõhku, aga ütleksin lihtsalt, et nad hoiavad meie vedeliku taset kehas. Samuti toodavad nad hormoone ning sarnaseid ühendeid, aga ma ei laskuks hetkel sellistesse detailidesse. Tahan keskenduda esimesele kahele, lihtsalt, et mõista neeru ülevaadet ja toimimist. Enamikul meist on kaks neeru. Nad jäävad rohkem selja poole ning paiknevad selgroo mõlemal küljel, maksa taga. See on suurendatud pilt neerust. Kui vaatate seda täisekraanil, on arusaadav, et päriselt pole neerud nii suured nagu pildil, kuid oleme selle pooleks lõiganud, et saaksime näha, mis neerus toimub. Selleks, et aru saada erinevatest osadest, sest tegelikult saab see olema tähtis jutt, kui alustame rääkimist neeru funktsionaalsetest osadest või nefronist, ala siit sinnani, seda nimetatakse neerupealiseks. Kui räägime midagi neerust ning näete midagi seotud neerupealisega, käib jutt tegelikult neerust. Niisiis räägime neerupealisest, mis asub siin välimises osas. Ning see osa siin on neerupealise säsi. Säsi asub neeru keskkohas. Seda võibki vaadelda, kui neeru keskkohta. Peale nende sõnade mõistmise, saame näha ka seda, et need osad mängivad olulist rolli meie jääkainete filtreerimisel ning oskust mitte liiga palju vedelikku kasutada või väljutada, kui verd puhastatakse. Nagu ütlesin enne ning ehk olete seda juba mujalt õppinud, et neeru funktsionaalseks ühikuks on nefron. Põhjus, miks seda funktsionaalseks ühikuks kutsutakse--rõhutan-- on seetõttu, et see on tasand, kus mõlemad tegevused aset leiavad. Kaks suurimat neeru ülesannet: jääkainete väljutamine ning vedeliku taseme hoidmine meie vereringes. Et aru saada, kuidas nefron sellesse neerupilti mahub, olen vikipeediast ühe pildi võtnud. Paar nefronit üritati siia kujutada. Seega, näeb nefron välja umbes nii, see liigub säsisse, siis tagasi neerupealisesse ning siis edasi kogumiskanalitesse, jõudes kusejuhadesse, mida on kujutatud siin, ja lõpetades kusepõies, kust saame vedeliku väljutada endale sobival ajal. Aga see on umbes--usun, et suudate ette kujutada-- nefroni pikkus. Siit see algab ning teeb taas teekonna alla. Mitu nefronit jätkab samamoodi, aga nad on väga peened. Need tuubid või tuubikesed on väga peened. Tavaline neer sisaldab üldiselt million nefronit. Ei saa öelda, et nefronid on mikroskoopilised. võimalik on vähemalt nende pikkust näha, kui nad oma teekonda läbivad. Sellegipoolest saab neid tohutult palju ühe neeru sisse mahutada. Nüüd kui sellest on räägitud, uurime, kuidas nefron verd filtreerib ning teeb kindlaks, et liiga palju vedelikku ega kasulikke aineid veres meie uriini sisse ei satuks. Joonistan siia nefroni. Alustan nii. Kõigepealt vereringe. Veri tuleb mööda arterit, võiks öelda, et see on kapillaarne arter. Veri tuleb nii. Seda kutsutakse tegelikult aferentseks arteriks. Nimetusi ei pea teadma, aga võite nendega vahel kokku puutuda. Veri liigub sisse. Siis siseneb sellisesse käänulisse kohta. Veri käänab tugevalt selle ümbert mööda. Seda kutsutakse neerupäsmakeseks. Ning siis lahkub veri mööda efferentset arterit. Efferentne tähendab keskmest mööda pääsemist. Afferentne keskme poole, efferentne keskmest eemaldumist. Räägin sellest tulevikus edasi, kuid on huvitav, et räägime siinkohal endiselt arterist Tegemist on endiselt hapnikurikka verega. Tavaliselt, kui lahkuksime kapillaarsest süsteemist nagu neerupäsmake, oleks tegemist venoosse süsteemiga, kuid oleme endiselt arteriaalses. See on ilmselt nii, kuna arteriaalses süsteemis on kõrgem vererõhk ning vedelik ja temas lagunenud ained on vaja verest välja pressida ning neerupäsmakesse suunata. Seega on neerupäsmake väga poorne ning teistest rakkudest ümbritsetud. See on nagu ristlõige. See on sellisest struktuurist ümbritsetud ning võite ette kujutada, et need on kõik rakud. Loomulikult on päris kapillaaridel rakud, mis lähevad siin sirgelt. Kui ma tõmban need jooned, siis tähistavad nad tegelikult rakke Juhtub see, et veri tuleb väga tugeva rõhuga. See on väga poorne. Need rakud siin väljaspool on podotsüüdid. Need on rohkem valivad, mis välja filtreeritakse ja põhimõtteliselt jõuab viiendik vedelikust siia tühimikku, mida kutsutakse Bowman'i tühimikuks. Tegelikult on kogu see ala Bowman'i kapsel See on nagu kera avausega siin, et kapillaarid saaksid selle sees keerduda ning see koht siin ongi Bowman'i tühimik. See on tühimik Bowman'i kapslis ning sellel kõigel on rakud. Kõik need struktuurid koosnevad ilmselgelt, või mitte, rakkudest. Selle sees on filtraat. Filtraat on see, mis sealt lihtsalt läbi pressitakse. Seda ei saa uriiniks nimetada, kuna veel on vaja läbida mitmeid samme, et ta uriiniks muutuks. Niisiis on see ainult filtraat, mida saab välja pigistades. See on umbes viiendik vedelikust. Ained lahustuvad selles kergelt, näiteks väiksed ioonid, naatrium, võib-olla väiksed molekulid nagu glükoos või amino-happed Seal sees on palju aineid ning tõin ainult paar näidet. Ained, mida ei filtreerita, on näiteks punased vererakud või suuremad molekulid ja proteiinid. Neid ei filtreerita. Peamiselt filtreeritakse mikromolekule, mis on osa filtraadist, mida siin Bowman'i tühimiku ülalosas näidatakse. Nefron teeb muudki. Ta algab Bowman'i kapslist ning selleks, et mõista rohkem neerust, liigume arteri juurde. See siin on Bowman'i kapsel. See näeb umbes taoline välja ning kogu nefron on selle ümber keerdunud. Nefron liigub allapoole säsisse ning tuleb tagasi, lõpuks kogumiskanalisse jõudes, kuid sellest räägin hiljem. Olen siia joonistanud suurendatud osa sellest kohast. Vähendan kogu pilti, et ruumi oleks. Vähendan pilti. Niisis alustame taas arterist. See põimub neerupäsmakestes ning enamus verest lahkub, kuid viiendik filtreeritakse Bowman'i kapslisse. Siinsamas on Bowman'i kapsel. Olen pilti ainult pisut vähendanud. Filtraat on siin. Teen selle pisut kollaseks. Filtraati, mis väljub, nimetatakse vahel neerupäsmakese filtraadiks, kuna teda on filtreeritud läbi neerupäsmakese ning läbi podotsüütide rakkude, mis asetsevad Bowman'i kapsli seintel. Nüüd liigub filtraat proksimaalsesse tuubulisse. Joonistan midagi sellist. Loomulikult ei näe see päriselt selline välja, kuna joonistan vaid ettekujutluse andmiseks. Siin asub proksimaalne tuubul. Kõlab nagu oleks tegemist millegi väga erilisega, kuid proksimaalne tähendab lihtsalt lähedal asuvat ning tuubul väikest tuubi. Seega on tegemist väikse tuubiga, mis teekonna alguses paikneb. Seetõttu kutsutakse seda proksimaalseks tuubuliks. Sellel on kaks osa. Mõlemaid osi kutsutakse koos keerdunud proksimaalseks tuubuliks. Mõlemad osad on üksteisega keerdus. Olen selle väga keerdu kujundanud. Ning joonistasin selle keerdu kahe-dimensiooniliselt. Tegelikult peaks kõik kolme-dimensiooniliselt olema. Tegelikkuses on proksimaalse tuubuli algus keerdus ning lõpp sirge. Nagu juba mainitud, on kogu see osa proksimaalne tuubul. See on keerdus osa. Siin on sirge osa, kuid joonistasin selle, nagu joonistasin. Kogu selle osa mõte on--tuletan meelde, et asume hetkel siin nefroni osas-- mõte on alustada filtraadist kasulike ainete imemist, mida me kaotada ei taha. Kindlasti on vajalikuks glükoos. See on raskelt teenitud aine, mida oleme toidust energia saamiseks tootnud. Samuti ei taha me palju naatriumi kaotada. Oleme paljudes videotes näinud, et see on kasulik ioon, mida alles hoida. Amino-happeid ei tasu ka kaotada. Neid on hea kasutada proteiinide ning paljude teiste ainete koostamiseks. Kõiki eelnevaid aineid läheb vaja ning seetõttu hakatakse neid tagasi imema. Teen sellest protsessist hiljem terve video ning näitan, kuidas see järjest toimub. Kuna kasutame ATP-d ning kasutame seda kokkuvõttes naatriumi eemaldamiseks, aitab see protsess ka teisi asju sisse tuua. See on parim teave toimuvast. Kujutagem ette, mis toimub imamise käigus. Just praegu rivistuvad sinu proksimaalses tuubulis rakud. Tegelikult on neil sellised väiksed nagad, mis välja ulatuvad. Teen sellest terve video, kuna see on tegelikult väga huvitav. Niisiis, rakud on siin. Teisel pool rakke on arteriaalne süsteem, või peaks ütlema, kapillaarne süsteem. Ütleme, et kapillaarne süsteem, mis on väga lähedal rivistuvatele rakkudele proksimaalses tuubulis ning seda pumbatakse väga aktiivselt, eriti naatriumi, aga kõik sellest pumbatakseenergiat kasutades ja selektiivselt tagasi verre koos natukese veega. Niisiis pumpame tagasi natuke naatriumit, glükoosi ning ka natuke vett, kuna me ei või kogu veest ilma jääda. Kui me väljutaksime kogu vee, mis filtraadis on, koos uriiniga, väljutaksime galloneid vett päevas, kuid see ei oleks hea. Selles on kogu mõtte iva. Alustame imamisprotsessi. Seejärel siseneme Henle'i silmusesse, mis on minu arust nefroni kõige huvitavam osa. Siseneme Henle'i silmusesse ning see langeb alla, tõustes seejärel taas üles. Seega on enamus nefroni pikkusest Henle'i silmus. Kui lähen tagasi siia diagrammile, kui räägin Henle'i silmusest, siis räägin kogu selle alast. Siin leiab aset midagi huvitavat. See läbib neeru koort, seda helepruuni osa ning neeru säsi, seda punakat või oranžikat osa siin väga heal põhjusel. Joonistan selle kõik siia. Ütleme, et see on eraldav joon. See on neeru koor. Siin on säsi. Henle'i silmusel on kaks funktsiooni. Esimene, see teeb neeru säsi soolasemaks endast sooli välja pumbates. Niisiis, see pumpab aktiivselt sooli oma kasvavas osas. Henle'i silmus pumpab naatriumit, kaaliumit, kloriidi, või õigemini kloori. Kloori ioone. See pumpab neid sooli siia, et kogu säsi soolaseks teha või kui me asja osmoosi koha pealt vaatame, hüpertooniliseks. Siin leidub rohkem lahustunud aineid, kui leidub filtraadis, mis läbib tuubuleid. Selleks kasutatakse ATP-d. Kogu tegevus vajab ATP-d, et aktiivselt kontsentratsiooni gradiendile vastu pumbata. Seega on see põhjusega soolane. Seda ei tehta ainult selleks, et filtraadist sooli kätte saada, kuigi ka see on osa põhjusest, vaid sellepärast, et soolane pind laseb ainult kindlaid sooli ning ioone läbi. See pole vett läbilaskev. Kahanev osa Henle'i silmuses laseb ainult vett läbi. Mis siis juhtub? Kui see kõik on soolane, sest langev osa pumpab aktiivselt soola välja, siis mis juhtub veega, mis läbib kahaneva silmuse? Siin on hüpertooniline. Vesi otsib loomulikku võimalust kontsentratsioone ühtlustada. Olen sellest terve video teinud. See ei juhtu maagiliselt. Vesi lahkub, kuna hüpertooniline keskkond on soolasem. Vesi lahkub Henle'i silmusest kahaneva membraani kaudu koheselt. See on suur osa vee tagasiimendumisest. Olen mitmeid kordi mõelnud, miks me kuidagi ATP-d vee pumpamiseks ei kasuta? Vastus on, seda pole lihtne teha. Bioloogilised süsteemid suudavad ATP-d hästi ioonide pumpamiseks kasutada, kuid mitte vee pumpamiseks. Vees on proteiinidel raske tööd teha. Lahendus seisneb ümbruse soolaseks muutmises ioonide ja siis vee välja pumpamisel. Kui ümbrus ainult vee jaoks poorseks muuta, voolab vesi lihtsalt välja. Niisiis on tegu tohutu mehhanismiga, et suur osa veest, mida läbi filtreeritakse, tagasi saada. Põhjus, miks see protsess nii kaua aega võtab, seisneb vee välja eritumisel ning sellepärast langeb ta aeglaselt ning kaugele soolasesse segusse. Jätame Henle'i silmuse ning oleme peaaegu nefroniga lõpetanud. Jõuame järgmisesse keerdus tuubulisse ja võite isegi selle nime teada. Kui eelmine oli proksimaalne, siis see on distaalne tuubul. Kui seda õigesti joonistan, läheb see tegelikult Bowman'i kapslist väga lähedalt mööda, seega teen selle teise värviga. Distaalne keerdus tuubul möödub Bowman'i kapslist väga lähedalt. Jällegi olen keerdus osad kahe-dimensiooniliselt joonistanud, kuigi tegelikult on nad kolme-dimensioonilised See pole nii pikk, kuid pidin siia pääsema ning tahtsin üle selle saada. Seda kutsutakse distaalseks. Distaalne on kaugemal See on keerdus ja see on tuubul. Niisiis on see siin keerdus distaalne tuubul ning siin toimub rohkem taas-imendumist: rohkem kaltsiumi ja naatriumi imendumist. Taas-imetakse rohkem ühendeid, mida kaotada ei tohi. Me võiksime veel paljudest ainetest rääkida, mida taas-imetakse, kuid teeme ainult väikse ülevaate. Taas-imetakse ka natuke rohkem vett. Aga siin lõpus on filtraat läbi töödeldud. Palju vett on välja võetud. See on palju tugevamas kontsentratsioonis. Palju vajalikke sooli ja elektrolüüte on taas-imendunud. Oleme taas-imenud glükoosi ja enamuse amiino-hapetest Kõik mida vajame, on tagasi võetud. Oleme tagasi imenud. Järele on jäänud peamiselt jääkained ja vesi, mida me ei vaja, niiet see viiakse kogumis- kanalitesse. Seda võib vaadelda, kui neeru prügikasti, kuhu mitmed nefronid prügi panevad. See võib olla teise nefroni distaalne tuubul ning see kogumiskanal, mis lihtsalt kogub nefroni heiteid. Huvitav on see, et kogumiskanal läheb taas säsisse. See läheb säsisse ning taas soolasesse osasse. Kui räägime kogumiskanalist, siis on võimalik, et ta läheb säsisse teiste nefronite filtraate koguma. Kuna see läbib taas väga soolast kohta säsis, on tekkinud spetsiifiline hormoon, antidiureetiline hormoon, mis kontrollib kogumiskanali poorsust. Kui see teeb kogumiskanali liiga poorseks, lubab see rohkemal veel säsist lahkuda, sest see on väga soolane, seega, vesi lahkub. Kui filtraadiga nii juhtub-- ehk saame seda nüüd juba uriiniks kutsuda--on see veel rohkem kontsentreeritud ja kaotame veel vähem vett. See jääb kogunema ja kogunema, kuni lõpetame siin ja see lahkub neerust kusejuhade kaudu kusekotti. Loodan, et olete sellest videost abi saanud. Minu arust on siin parim osa see, kui aktiivselt meie neerud vett taas-imevad. See on minu arust parim osa Henle'i silmusest.