Selles videos tahan rääkida pisut
neerust--siin on suur pilt neerust--
ja sellest, kuidas see töötab--Usun, et
võib öelda, tema madalamail võimsusel ja selleks on
nefron.
Seega, räägime pisut neerust ja nefronist.
Usun, et juba tunnete neeru.
Meil on neid kaks.
Need organid on ilmselt kõige tuntumad selle poolest,
et lubavad meil jäätmeid väljutada.
Aga osa sellest protsessist aitab meil ka hoida
õiget vedeliku taset ja isegi soolade
või elektrolüütide hulka, mis meis on ning vererõhku, aga ütleksin
lihtsalt, et nad hoiavad meie vedeliku taset kehas.
Samuti toodavad nad hormoone ning sarnaseid ühendeid, aga
ma ei laskuks hetkel sellistesse detailidesse.
Tahan keskenduda esimesele kahele,
lihtsalt, et mõista neeru ülevaadet ja toimimist.
Enamikul meist on kaks neeru.
Nad jäävad rohkem selja poole ning paiknevad selgroo
mõlemal küljel, maksa taga.
See on suurendatud pilt neerust.
Kui vaatate seda täisekraanil, on arusaadav, et päriselt pole neerud nii suured
nagu pildil, kuid oleme selle pooleks lõiganud, et saaksime
näha, mis neerus toimub.
Selleks, et aru saada erinevatest osadest,
sest tegelikult saab see olema tähtis jutt, kui alustame
rääkimist neeru funktsionaalsetest osadest või nefronist,
ala siit sinnani, seda nimetatakse
neerupealiseks.
Kui räägime midagi neerust ning näete
midagi seotud neerupealisega, käib jutt tegelikult
neerust.
Niisiis räägime neerupealisest, mis asub
siin välimises osas.
Ning see osa siin on neerupealise säsi.
Säsi asub neeru keskkohas.
Seda võibki vaadelda, kui neeru
keskkohta.
Peale nende sõnade mõistmise, saame näha
ka seda, et need osad mängivad olulist rolli
meie jääkainete filtreerimisel ning
oskust mitte liiga palju vedelikku kasutada või väljutada,
kui verd puhastatakse.
Nagu ütlesin enne ning ehk olete seda juba
mujalt õppinud, et
neeru funktsionaalseks ühikuks on
nefron.
Põhjus, miks seda funktsionaalseks ühikuks kutsutakse--rõhutan--
on seetõttu, et see on tasand,
kus mõlemad tegevused aset leiavad.
Kaks suurimat neeru ülesannet: jääkainete väljutamine
ning vedeliku taseme hoidmine
meie vereringes.
Et aru saada, kuidas nefron sellesse neerupilti mahub,
olen vikipeediast ühe pildi võtnud.
Paar nefronit üritati siia kujutada.
Seega, näeb nefron välja umbes nii,
see liigub säsisse, siis tagasi
neerupealisesse ning siis edasi kogumiskanalitesse,
jõudes kusejuhadesse, mida on kujutatud siin,
ja lõpetades kusepõies, kust saame
vedeliku väljutada endale sobival ajal.
Aga see on umbes--usun, et suudate ette kujutada--
nefroni pikkus.
Siit see algab ning teeb taas teekonna alla.
Mitu nefronit jätkab samamoodi, aga
nad on väga peened.
Need tuubid või tuubikesed
on väga peened.
Tavaline neer sisaldab üldiselt
million
nefronit.
Ei saa öelda, et nefronid on mikroskoopilised.
võimalik on vähemalt nende pikkust
näha, kui nad oma teekonda läbivad.
Sellegipoolest saab neid tohutult palju ühe neeru sisse mahutada.
Nüüd kui sellest on räägitud, uurime, kuidas nefron
verd filtreerib ning teeb kindlaks, et liiga palju
vedelikku ega kasulikke aineid veres meie
uriini sisse ei satuks.
Joonistan siia nefroni.
Alustan nii.
Kõigepealt vereringe.
Veri tuleb mööda arterit, võiks öelda,
et see on kapillaarne arter.
Veri tuleb nii.
Seda kutsutakse tegelikult aferentseks arteriks.
Nimetusi ei pea teadma, aga
võite nendega vahel kokku
puutuda.
Veri liigub sisse.
Siis siseneb sellisesse käänulisse kohta.
Veri käänab tugevalt selle ümbert mööda.
Seda kutsutakse
neerupäsmakeseks.
Ning siis lahkub veri mööda efferentset
arterit.
Efferentne tähendab keskmest mööda pääsemist.
Afferentne keskme poole, efferentne keskmest eemaldumist.
Räägin sellest tulevikus edasi, kuid
on huvitav, et räägime
siinkohal endiselt arterist
Tegemist on endiselt hapnikurikka verega.
Tavaliselt, kui lahkuksime kapillaarsest süsteemist nagu
neerupäsmake, oleks tegemist
venoosse süsteemiga, kuid oleme endiselt arteriaalses.
See on ilmselt nii, kuna arteriaalses süsteemis on kõrgem
vererõhk ning
vedelik ja temas lagunenud ained on vaja verest välja pressida
ning neerupäsmakesse suunata.
Seega on neerupäsmake väga poorne ning
teistest rakkudest ümbritsetud.
See on nagu
ristlõige.
See on sellisest struktuurist ümbritsetud ning
võite ette kujutada, et need on kõik rakud.
Loomulikult on päris kapillaaridel rakud, mis
lähevad siin sirgelt.
Kui ma tõmban need jooned, siis
tähistavad nad tegelikult rakke
Juhtub see, et veri tuleb
väga tugeva rõhuga.
See on väga poorne.
Need rakud siin väljaspool on podotsüüdid.
Need on rohkem valivad, mis
välja filtreeritakse ja põhimõtteliselt jõuab viiendik vedelikust
siia tühimikku,
mida kutsutakse Bowman'i tühimikuks.
Tegelikult on kogu see ala
Bowman'i
kapsel
See on nagu kera avausega siin, et kapillaarid
saaksid selle sees keerduda ning see koht siin
ongi Bowman'i tühimik.
See on tühimik Bowman'i kapslis ning
sellel kõigel on rakud.
Kõik need struktuurid koosnevad ilmselgelt, või mitte,
rakkudest.
Selle sees on filtraat.
Filtraat on see, mis sealt lihtsalt läbi pressitakse.
Seda ei saa uriiniks nimetada, kuna veel on vaja
läbida mitmeid samme, et ta uriiniks muutuks.
Niisiis on see ainult filtraat, mida
saab välja pigistades. See on umbes viiendik vedelikust.
Ained lahustuvad selles kergelt, näiteks
väiksed ioonid, naatrium, võib-olla väiksed molekulid nagu glükoos
või amino-happed
Seal sees on palju aineid ning
tõin ainult paar näidet.
Ained, mida ei filtreerita, on näiteks punased
vererakud või suuremad molekulid ja proteiinid.
Neid ei filtreerita.
Peamiselt filtreeritakse mikromolekule,
mis on osa filtraadist, mida siin
Bowman'i tühimiku ülalosas näidatakse.
Nefron teeb muudki. Ta algab Bowman'i
kapslist ning selleks, et
mõista rohkem neerust,
liigume arteri juurde.
See siin on Bowman'i kapsel.
See näeb umbes taoline välja ning kogu nefron
on selle ümber keerdunud.
Nefron liigub allapoole säsisse ning tuleb tagasi,
lõpuks kogumiskanalisse
jõudes, kuid sellest räägin hiljem.
Olen siia joonistanud suurendatud osa
sellest kohast.
Vähendan kogu pilti,
et ruumi oleks.
Vähendan pilti.
Niisis alustame taas arterist.
See põimub neerupäsmakestes ning enamus
verest lahkub, kuid viiendik
filtreeritakse Bowman'i kapslisse.
Siinsamas on Bowman'i kapsel.
Olen pilti ainult pisut vähendanud.
Filtraat on siin.
Teen selle pisut
kollaseks.
Filtraati, mis väljub, nimetatakse vahel
neerupäsmakese filtraadiks, kuna teda on
filtreeritud läbi neerupäsmakese ning
läbi podotsüütide rakkude, mis
asetsevad Bowman'i kapsli seintel.
Nüüd liigub filtraat proksimaalsesse
tuubulisse.
Joonistan midagi sellist.
Loomulikult ei näe see päriselt selline välja, kuna
joonistan vaid ettekujutluse andmiseks.
Siin asub proksimaalne tuubul.
Kõlab nagu oleks tegemist millegi väga erilisega, kuid
proksimaalne tähendab lihtsalt lähedal asuvat ning tuubul väikest tuubi.
Seega on tegemist väikse tuubiga, mis teekonna alguses paikneb.
Seetõttu kutsutakse seda proksimaalseks tuubuliks.
Sellel on kaks osa.
Mõlemaid osi kutsutakse koos
keerdunud proksimaalseks
tuubuliks.
Mõlemad osad on üksteisega keerdus.
Olen selle väga keerdu kujundanud.
Ning joonistasin selle keerdu kahe-dimensiooniliselt.
Tegelikult peaks kõik kolme-dimensiooniliselt olema.
Tegelikkuses on proksimaalse tuubuli algus keerdus
ning lõpp sirge.
Nagu juba mainitud, on kogu see osa proksimaalne tuubul.
See on keerdus osa.
Siin on sirge osa, kuid
joonistasin selle, nagu joonistasin.
Kogu selle osa mõte on--tuletan meelde,
et asume hetkel siin nefroni osas--
mõte on alustada
filtraadist kasulike ainete imemist,
mida me kaotada ei taha.
Kindlasti on vajalikuks glükoos.
See on raskelt teenitud aine, mida oleme toidust
energia saamiseks tootnud.
Samuti ei taha me palju naatriumi kaotada.
Oleme paljudes videotes näinud, et see on kasulik ioon,
mida alles hoida.
Amino-happeid ei tasu ka kaotada.
Neid on hea kasutada proteiinide ning paljude teiste ainete koostamiseks.
Kõiki eelnevaid aineid läheb vaja ning seetõttu
hakatakse neid tagasi imema.
Teen sellest protsessist hiljem terve video
ning näitan, kuidas see järjest toimub.
Kuna kasutame ATP-d ning kasutame seda kokkuvõttes
naatriumi eemaldamiseks, aitab
see protsess ka teisi asju sisse tuua.
See on parim teave toimuvast.
Kujutagem ette, mis toimub imamise käigus.
Just praegu rivistuvad sinu proksimaalses tuubulis rakud.
Tegelikult on neil sellised väiksed nagad, mis välja ulatuvad.
Teen sellest terve video, kuna see on tegelikult
väga huvitav.
Niisiis, rakud on siin.
Teisel pool rakke on arteriaalne süsteem, või peaks ütlema,
kapillaarne süsteem.
Ütleme, et kapillaarne süsteem, mis on
väga lähedal rivistuvatele rakkudele proksimaalses tuubulis
ning seda pumbatakse väga aktiivselt, eriti
naatriumi, aga kõik sellest pumbatakseenergiat kasutades ja
selektiivselt tagasi verre koos
natukese veega.
Niisiis pumpame tagasi natuke naatriumit, glükoosi ning
ka natuke vett,
kuna me ei või kogu veest ilma jääda.
Kui me väljutaksime kogu vee, mis filtraadis on,
koos uriiniga, väljutaksime
galloneid vett päevas, kuid
see ei oleks hea.
Selles on kogu mõtte iva.
Alustame imamisprotsessi.
Seejärel siseneme Henle'i silmusesse,
mis on minu arust
nefroni kõige huvitavam osa.
Siseneme Henle'i silmusesse ning see langeb alla,
tõustes seejärel taas üles.
Seega on enamus nefroni pikkusest
Henle'i silmus.
Kui lähen tagasi siia diagrammile,
kui räägin Henle'i silmusest, siis
räägin kogu selle alast.
Siin leiab aset midagi huvitavat.
See läbib neeru koort, seda helepruuni osa
ning neeru säsi, seda punakat või oranžikat
osa siin väga heal põhjusel.
Joonistan selle kõik siia.
Ütleme, et see on eraldav joon.
See on neeru koor.
Siin on säsi.
Henle'i silmusel on
kaks
funktsiooni.
Esimene, see teeb neeru säsi soolasemaks
endast sooli välja pumbates.
Niisiis, see pumpab aktiivselt sooli
oma kasvavas osas.
Henle'i silmus pumpab naatriumit, kaaliumit,
kloriidi, või õigemini kloori.
Kloori ioone.
See pumpab neid sooli siia,
et kogu säsi soolaseks teha või kui me asja osmoosi koha pealt vaatame,
hüpertooniliseks.
Siin leidub rohkem lahustunud aineid, kui leidub filtraadis,
mis läbib tuubuleid.
Selleks kasutatakse ATP-d.
Kogu tegevus vajab ATP-d, et aktiivselt
kontsentratsiooni gradiendile vastu pumbata.
Seega on see põhjusega soolane.
Seda ei tehta ainult selleks, et filtraadist sooli kätte saada,
kuigi ka see on osa põhjusest, vaid sellepärast, et soolane pind
laseb ainult kindlaid sooli
ning ioone läbi.
See pole vett
läbilaskev.
Kahanev osa Henle'i silmuses
laseb ainult vett
läbi.
Mis siis juhtub?
Kui see kõik on soolane, sest langev osa pumpab
aktiivselt soola välja, siis mis juhtub veega, mis
läbib kahaneva silmuse?
Siin on hüpertooniline.
Vesi otsib loomulikku võimalust
kontsentratsioone ühtlustada.
Olen sellest terve video teinud.
See ei juhtu maagiliselt.
Vesi lahkub, kuna hüpertooniline keskkond
on soolasem. Vesi lahkub Henle'i silmusest
kahaneva membraani kaudu
koheselt.
See on suur osa vee tagasiimendumisest.
Olen mitmeid kordi mõelnud, miks me kuidagi ATP-d
vee pumpamiseks ei kasuta?
Vastus on,
seda pole lihtne teha.
Bioloogilised süsteemid suudavad ATP-d hästi ioonide pumpamiseks kasutada,
kuid mitte vee pumpamiseks.
Vees on proteiinidel raske tööd teha.
Lahendus seisneb ümbruse soolaseks muutmises
ioonide ja siis vee välja pumpamisel. Kui ümbrus ainult vee jaoks poorseks muuta,
voolab vesi lihtsalt välja.
Niisiis on tegu tohutu mehhanismiga, et suur osa veest,
mida läbi filtreeritakse, tagasi saada.
Põhjus, miks see protsess nii kaua aega võtab, seisneb vee välja eritumisel
ning sellepärast langeb ta aeglaselt ning kaugele
soolasesse segusse.
Jätame Henle'i silmuse ning oleme peaaegu
nefroniga lõpetanud.
Jõuame järgmisesse keerdus tuubulisse ja
võite isegi selle nime teada.
Kui eelmine oli proksimaalne, siis see on distaalne tuubul.
Kui seda õigesti joonistan, läheb see tegelikult
Bowman'i kapslist väga lähedalt mööda, seega teen
selle teise
värviga.
Distaalne keerdus tuubul möödub
Bowman'i kapslist väga lähedalt.
Jällegi olen keerdus osad kahe-dimensiooniliselt joonistanud,
kuigi tegelikult on nad kolme-dimensioonilised
See pole nii pikk, kuid pidin siia pääsema ning
tahtsin üle selle saada.
Seda kutsutakse distaalseks.
Distaalne on kaugemal
See on keerdus ja see on tuubul.
Niisiis on see siin keerdus distaalne tuubul
ning siin toimub rohkem taas-imendumist:
rohkem kaltsiumi
ja naatriumi imendumist.
Taas-imetakse rohkem ühendeid,
mida kaotada ei tohi.
Me võiksime veel paljudest ainetest rääkida, mida
taas-imetakse, kuid teeme ainult väikse ülevaate.
Taas-imetakse ka natuke rohkem vett.
Aga siin lõpus on
filtraat läbi töödeldud.
Palju vett on välja võetud.
See on palju tugevamas kontsentratsioonis.
Palju vajalikke sooli ja elektrolüüte
on taas-imendunud.
Oleme taas-imenud glükoosi ja enamuse amiino-hapetest
Kõik mida vajame, on tagasi võetud.
Oleme tagasi imenud.
Järele on jäänud peamiselt jääkained ja vesi,
mida me ei vaja, niiet see viiakse
kogumis-
kanalitesse.
Seda võib vaadelda, kui neeru
prügikasti, kuhu mitmed nefronid
prügi panevad.
See võib olla teise nefroni distaalne tuubul
ning see kogumiskanal, mis
lihtsalt kogub
nefroni heiteid.
Huvitav on see, et kogumiskanal
läheb taas säsisse.
See läheb säsisse ning taas soolasesse osasse.
Kui räägime kogumiskanalist, siis on võimalik,
et ta läheb säsisse teiste
nefronite filtraate koguma.
Kuna see läbib taas väga soolast kohta säsis,
on tekkinud spetsiifiline hormoon,
antidiureetiline hormoon, mis kontrollib kogumiskanali
poorsust. Kui see teeb kogumiskanali liiga poorseks,
lubab see rohkemal veel säsist lahkuda,
sest see on väga soolane, seega,
vesi lahkub.
Kui filtraadiga nii juhtub--
ehk saame seda nüüd juba uriiniks kutsuda--on see
veel rohkem kontsentreeritud ja kaotame veel vähem vett. See
jääb kogunema ja kogunema, kuni lõpetame siin
ja see lahkub neerust kusejuhade kaudu
kusekotti.
Loodan, et olete sellest videost abi saanud.
Minu arust on siin parim osa see,
kui aktiivselt meie neerud vett taas-imevad.
See on minu arust parim osa Henle'i silmusest.