Palun, et sulgeksite oma silmad.
Kujutlege, et seisate oma kodu uksel.
Pange tähele, mis värvi see uks on
ja millest see uks on tehtud.
Nüüd kujutage ette trobikonda
ülekaalulisi nudiste jalgratastel.
Nad võistlevad alastisõidu rattarallil
ja sööstavad otse su ukse suunas.
Ma tahan, et te ka tegelikult seda näeksite.
Nad väntavad elu eest,
nad on üleni higised,
nende kehad rappuvad sadulas.
Ja nad panevad täie hooga otse vastu sinu ust.
Jalgrattad paiskuvad õhku,
üksikud rattad veerevad sinust mööda,
kõik kohad on kodaraid täis.
Astu uksest sisse,
esikusse või koridori või mis täpselt seal teiselpool ust siis ka poleks
ja imetle kaunist valgust.
Valgusvihus on Cookie Monster.
Cookie Monster istub beežika hobuse seljas
ja lehvitab sulle.
See on rääkiv hobune.
Võid peaaegu tunda, kuidas Cookie Monsteri sinine karvakasukas su nina kõdistab.
Tunned rosina-kaeraküpsise lõhna, mille ta on just endale suhu pistmas.
Mine temast mööda. Mine mööda ja astu elutuppa.
Elutoas näed kogu tema hiilguses
Britney Spearsi.
Ta on napis riietuses ja tantsib su diivanilaual,
lauldes "Hit Me Baby One More Time"
Nüüd tule minuga kööki.
Köögipõrand on kaetud kollaste tänavakividega
ja ahjust astuvad välja
Dorothy, Plekkmees,
Hernehirmutis ja Lõvi "Võlur Oz"-ist
nad tulevad käsikäes hüpeldes otse sinu suunas.
Okei. Ava oma silmad.
Tahan sulle rääkida ühest üsna omapärasest võistlusest
mis toimub igal kevadel New Yorkis.
Tegu on USA mälumeistrivõistlustega.
Mõned aastad tagasi tuli mul teadusajakirjanikuna
kirjutada lugu sellest võistlusest.
Kujutasin ette, et see konkurss
on mingisugustele veidrikele.
Oli seltskond meesterahvaid, sekka ka mõned naised,
kõik eri vanuses ja erinevas puhtusastmes.
(Naer)
Nad jätsid meelde sadu juhuslikke arve
ainult korraks peale vaadates.
Nad õppisid pähe kümnete ja kümnete tundmatute nimesid.
Luuletused jäid neile pähe kõigest mõne minutiga.
Võisteldi, kes suudab kõige kiiremini meelde jätta
kaartide järjestuse segatud kaardipakis.
See kõik tundus mulle täiesti uskumatu.
Need inimesed peavad olema ebanormaalsed.
Tegin juttu mõne võistlejaga.
See on Ed Cook
kes tuli siia Inglismaalt
kus ta on üks kõige treenituma mäluga inimesi.
Küsisin temalt:" Ed, millal sa aru said, et
sul on ebanormaalne anne?"
Ed vastas:" Ma ei ole mingi eriline veidrikust geenius,
tegelikult on mul üsna keskpärane mälu.
Kõik, kes siin võistlevad,
kinnitavad sulle, et nende mälu täiesti keskmine.
Nende erakordsete mäluülesannete sooritamiseks
oleme kõik harjutanud
ühe väga vana meetodi abil
see meetod leiutati Kreekas 2500 aastat tagasi.
Cicero kasutas sama meetodit,
oma kõnede meeldejätmiseks,
keskaegsed õpetlased jätsid sel moel meelde terveid raamatuid."
Olin hämmingus. "Mis mõttes? Kuidas ma pole varem sellest midagi kuulnud?"
Nii me siis seal võistluspaiga ukse taga seisime
ja Ed, kes on imetore, tark,
aga veidi ekstsentriline Inglise tüüp
ütleb mulle: "Josh, sina kui Ameerika ajakirjanik,
Kas Sa Britney Spearsi tunned?"
Mina vastu, et "Mida!? Ei! Miks sa seda küsid?"
"Sest ma tahaksin väga õpetada USA televisioonis
Britney Spearsile, kuidas jätta meelde
mängukaartide järjekord segatud kaardipakis.
See tõestaks kogu maailmale, et igaüks võib sellega hakkama saada."
(Naer)
Vastasin, et mina küll pole Britney Spears,
aga äkki ta võiks hoopis mind õpetada,
sest kuskilt peab ju pihta hakkama, eks ole?
Selline oligi mu väga kummalise teekonna algus.
Asi lõppes sellega, et terve järgneva aasta kulutasin
oma mälu treenimise kõrval ka sellele,
et uurida mälu toimimist
ja ka seda
miks mälu teinekord ei tööta
ja milline on mälu tegelik potentsiaal.
Kohtusin mitmete erakordselt huvitavate inimestega
Selle mehe nimi on E.P.
Tal kannatas vaegmälu all ja tõenäoliselt oligi tal
maailma halvim mälu.
Tema mälu oli nii vilets,
et ta ei mäletanud isegi oma mäluprobleemi,
mis on täiesti hämmastav.
Ta oli üks tõeliselt õnnetu kuju, aga samas
on tänu temale võimalik mõista, kui suurel määral
sõltub meie põhiolemus meie mälust.
Nüüd aga skaala teine äärmus. Sain tuttavaks selle mehega.
Tema on Kim Peek
Ta oli filmis "Vihmamees" Dustin Hoffmanni tegelaskuju prototüüp.
Veetsime üheskoos ühe pärastlõuna
Salt Lake City raamatukogus telefoniraamatuid pähe õppides.
See oli ülipõnev.
(Naer)
Siis lugesin läbi terve hunniku mälu-uurimusi,
mis olid kirjutatud üle 2000 aasta tagasi
antiikajal, ladina keeles,
ja ka hiljem, keskkajal.
Sain teada nii mõndagi põnevat.
Üks erakordselt huvitav avastus oli see,
et vanasti ei olnud
mõte sellest, et mälu tuleks treenida ja harida
pooltki nii võõras, kui see tundub meile tänapäeval.
Vanasti tegelesid inimesed oma mäluga,
ja tegid selle kallal tõsist tööd.
Viimaste aastatuhandete jooksul
oleme leiutanud rea tehnoloogiaid -
esmalt tähestik, siis käsikiri,
seejärel raamatu eelkäijad, edasi trükipress, fotograafia,
arvuti ja nutitelefon -
mis kõik on üha enam ja enam hõlbustanud
meelespidamist välismälu abil.
Oleme loovutanud selle fundamentaalse inimvõime
millelegi väljaspoolsele.
Kõik need tehnoloogiad an aluseks kaasaegsele maailmale
aga nad on ka meid muutnud.
Nad on meid muutnud nii kultuuriliselt
kui ka kognitiivses mõttes.
Kuna meil ei ole enam vajadust asju meelde jätta, tundub mõnikord,
et oleme unustanud, kuidas see meeldejätmine üldse käib,
Üks viimaseid kohti siin maa peal,
kust võib endiselt leida inimesi, kes suhtuvad kirglikult ideesse,
et mälu peaks olema treenitud, distsiplineeritud ja haritud,
ongi see üksainus mäluvõistlus.
Tegelikult pole see siiski mitte ainus omataoline,
sellelaadseid võistlusi toimub kõikjal maailmas.
Olin täiesti pahviks löödud ning tahtsin teada, kuidas nad seda teevad.
Mõni aasta tagasi kutsusid Londoni Ülikooli teadlased
grupi mälutšempione oma laboratooriumisse.
Teadlased tahtsid teada
kas mälutšempionite aju
on oma anatoomiliselt ülesehituselt kuidagi erinev tavainimese ajust.
Vastus oli ei.
Aga kas nad on targemad kui meie?
Mälutšempionid tegid mitmeid kognitiivseid teste
mille tulemustest selgus, et tegelikult mitte.
Siiski oli üks huvitav ja kõnekas erinevus
mälutšempionite ja nendega võrreldud
kontrollgrupi aju vahel.
Kui mälutšempionite aju uuriti kompuutertomograafiga sel ajal
kui nad jätsid meelde
numbreid, inimeste nimesid ja lumehelveste pilte,
avastati, et mälutšempionite ajus
muutusid aktiivseks teistsugused aju piirkonnad
kui ülejäänutel.
Paistis, et nad kasutasid, või siis tundusid kasutavat aju seda osa,
mis tegeleb ruumilise mälu ja ruumis orienteerumisega.
Aga miks? Kas siin on midagi, millest saaksime õppida?
Mäluvõistlused kui spordiala
on justkui võidurelvastumine,
kus igal aastal tuleb keegi välja uue meetodiga
mis aitab asju senisest veelgi kiiremini meelde jätta
ja ülejäänud peavad siis üritama teda kinni püüda.
See on mu sõber Ben Pridmore,
kolmekordne mälu maailmameister.
Tema ees laual on
36 pakki hästi segatud mängukaarte,
mille ta üritab ühe tunni jooksul meelde jätta,
meetodil, mille ta ise välja mõtles ja mida valdab ainult tema.
Ta kasutas sama meetodit, et jätta meelde
4140 juhusliku biti
täpne järjestus
poole tunniga.
Jee.
Kuigi on palju mälutehnikaid
mida neil võistlustel kasutatakse,
taanduvad kõik need meetodid
lõpuks ühele kontseptsioonile,
mida psühholoogid nimetavad töötlevaks salvestamiseks.
Selle heaks näiteks on üks elegantne paradoks
mida tuntakse Baker/baker paradoksina,
ja mille sisu on järgmine:
Kui paluda kahel inimesel jätta meelde üks ja sama sõna,
näiteks ütlen sulle:
"Jäta meele, et selle mehe nimi on Baker."
See on ta nimi.
Ja siis ütlen ma "Jäta meelde, et see mees on pagar."
Ning mõne aja pärast tulen
ja küsin, kas sa mäletad seda sõna,
mida ma sulle mõni aeg tagasi ütlesin?
"Kas sa mäletad, mis see sõna oli?"
See, kellele öeldi, et mehe nimi on Baker,
mäletas sama sõna väiksema tõenäosusega kui
see, kellele öeldi, et see mees töötab pagarina (ingl k Baker).
Täpselt sama sõna, aga erinev tulemus meenutamisel - kas pole kummaline?
Millega on siin tegu?
Tõtt-öelda ei tähenda nimi Baker teile ju midagi.
Sel ei ole mingit seost teiste mälupiltidega,
mis teie peas hõljuvad.
Aga kui võtta seda kui tavalist nimisõna - pagar,
siis ju teame, kes pagar on.
Pagaritel on naljakad valged mütsid.
Pagaritel on jahused käed.
Pagarid lõhnavad hästi kui nad töölt tulevad.
Võib-olla me isegi tunneme mõnda pagarit.
Ja kui kuuleme seda sõna,
siis haagime sinna külge kõik oma senised mälupildid,
mille abil on seda hiljem kergem meelde tuletada.
Kogu kunst seisnebki selles,
- ja see kehtib nii mäluvõistluste kui ka
igapäevases elus asjade meeldejätmise kohta,
et tuleb leida viis, kuidas muuta suure tähega Pagar
väikese tähega pagariks.
Teisisõnu, info, millel puudub meie jaoks kontekst ja tähendus
tuleb muuta selliseks,
et sel infol tekiks
meie jaoks tähendus,
seostudes juba mälus olemasolevaga.
Üks üksikasjalikumaid mnemotehnikaid selle saavutamiseks
pärineb 2500 aasta tagusest antiik-Kreekast.
Seda meetodit tuntakse mälupalee-tehnikana.
Mälupalee tehnika tekkimise lugu on järgmine:
Elas kord poeet, kelle nimi oli Simonides,
ja kes läks peole.
Ta oli seal peol tegelikult tellitud esinejana,
sest vanal ajal oli nii, et kui taheti korraldada tõeliselt vinge pidu,
siis telliti DJ asemel hoopis luuletaja.
Niisiis tõuseb ta püsti, esitab peast oma luuletuse ja lahkub.
Täpsel sel momendil, kui ta uksest väljub, variseb peosaal kokku
ja kõik seesolijad hukkuvad.
Ja nad mitte lihtsalt ei huku
vaid nende kehad on varingus äratundmatuseni moondunud
Keegi ei suuda öelda, kes seal sees olid,
samuti ei ole võimalik öelda, kus keegi istus.
Surnukehasid ei ole võimalik nagu kord ja kohus matta.
Üks tragöödia teise otsa.
Simonides, kes seisab väljas,
on nende varemete keskel ainus ellujääja
ta suleb silmad ja näeb oma ettekujutuses
täie selgusega
kes peokülalistest kuskil istus.
Ja ta võtab sugulastel käest
ning juhib igaühe neist tema lähedase juurde.
See, mida Simonides tol hetkel mõistis,
on midagi, mida me tegelikult sisimas teame.
Nimelt - ükskõik kui viletsad me ka poleks
nimede ja numbrite
või kolleegide õpetussõnade meeldetjätmises,
on meil tegelikult erakordne visuaalne ja ruumiline mälu.
Kui ma paluksin teil meenutada Simonidese loo
esimest 10 sõna,
siis tõenäoliselt valmistaks see raskusi.
Aga võiksin kihla vedada,
et kui ma paluksin sul meenutada,
kes istus rääkiva pruuni hobuse seljas
sinu esikus,
näeksid sa seda kohemaid.
Mälupalee mõte ongi selles,
et peas luuakse kujutletav ehitis
ja sisustatakse see nende asjade kujutistega,
mida soovitakse meelde jätta -
mida pöörasem, veidram, imelikum,
naljakam, riivatum ja haisvam see kujutis on,
seda paremini ta meelde jääb.
See õpetus pärineb enam kui 2500 aasta tagant
vanimatest ladina mälu-uurimustest.
Kuidas see tehnika töötab?
Ütleme, et Sind on kutsutud
pidama TEDi kõnet
ja sa tahad seda teha peast
ning sellisel tasemel, nagu Cicero,
kui ta oleks pidanud esinema Rooma TEDxil 2000 aastat tagasi
Sa võiksid teha nii,
et kujutled end seismas oma maja välisuksel.
Ja siis mõtled välja mingi
täiesti pöörase, napaka ja meeldejääva kujutise,
mis aitaks sul meelde tuletada, et esimene asi, millest tahad rääkida
on see äärmiselt veider võistlus.
Siis lähed sa majja sisse
ja näed Cookie Monsterit
hobuse nimega Mister Ed seljas.
Ning see meenutaks sulle,
et tahad rääkida oma sõbrast Ed Cookist.
Siis näed sa oma vaimusilmas Britney Spearsi,
mis meenutab seda naljakat lugu, mida tahtsid rääkida.
Siis lähed kööki
ja neljas teema, millest tahtsid rääkida,
on kummaline teekond, mille sa aastaga läbi tegid
ja need sõbrad aitavad sul seda meenutada.
Nii jätsid ka Rooma oraatorid meelde oma kõnesid -
mitte sõna-sõnalt, millest ei oleks abi,
vaid teemade kaupa.
Tegelikult tuleb ingliskeelne sõna "topic"
kreekakeelsest sõnast "topos".
mis tähendab "koht".
See on pärand ajast
kui inimesed mõtlesid oraatorlusest ja retoorikast
pigem ruumilistes terministes.
Öeldes "esiteks"
tähistab see juskui esimest kohta su mälupalees.
Mulle meeldis see kõik väga
ja hakkasin sellega tõsisemalt tegelema.
Osalesin veel mitmel mäluvõistlusel.
Tekkis mõtte, et võiksin kirjutada midagi pikemat
mäluvõistlustel osalejatest.
Oli aga üks probleem.
Nimelt on mäluvõistlus
erakordselt igav üritus.
(Naer)
Tõsiselt, see on nagu hulk inimesi istuks ja teeks eksamit.
Kõige põnevam, mis võib juhtuda, on see,
kui keegi hakkab oma oimukohti masseerima.
Olen ju ajakirjanik ja pean millestki kirjutadama.
Tean, et nende inimeste peades toimub uskumatuid asju,
aga sinna ma ju ei pääse.
Mõistsin, et selleks, et mul õnnestuks teha see lugu,
pidin ma end nende olukorda panema.
Igal hommikul, enne kui asusin lugema oma New York Timesi,
püüdsin tegeleda 15-20 minutit sellega,
et lihtsalt midagi meelde jätta.
See võis olla luuletus.
Või nimed vanast aastaraamatust,
mille olin kirbuturult ostnud.
Avastasin, et see oli kohutavalt lahe.
Ma ei oleks seda iial arvanud.
See oli lahe, kuna päriselt polegi see nagu mälutreening.
Mis tegelikult toimub on see, et üritad aina paremini ja paremini
mõelda välja ja ette kujutada
täiesti jaburaid, kiiksuga, napakaid
ja loodetavasti unustamatuid kujutluspilte.
See haaras mind täiesti.
Siin kannan ma mälusportlase põhivarustust:
Paari kõrvaklappe
ja ületeibitud kaitseprille,
kuhu on jäetud vaid kaks pisikest nägemisava,
sest tähelepanu hajumine on mäluvõistleja suurim vaenlane.
Juhtus nii, et osalesingi võistlusel, mida olin aasta eest kajastanud.
Mõte oli, et võiksin seal osaleda
lihtsalt ajakirjandusliku eksperimendina.
Mulle tundus, et see oleks ilusaks lõpetuseks mu uurimistööle.
Paraku väljus see eksperiment kontrolli alt.
Ma võitsin selle võistluse,
seda poleks tegelikult pidanud ju juhtuma.
(Aplaus)
Muidugi on tore
suuta meelde jätta kõnesid,
telefoninumbreid ja poenimekirju
aga see pole põhiline.
Need on lihtsalt nipid.
Nipid, mis toimivad
kuna nad põhinevad aju töö
lihtsatel põhimõtetel.
Pole vaja ehitada mälupaleesid
või jätta meelde kaartide järjestust pakis
et saada kasu teadmisest,
kuidas aju töötab.
Sageli räägime suurepärase mäluga inimestest
kui kellestki, kel on erakordne anne,
aga nii see ei ole.
Suurepärane mälu on õpitav.
Kõige lihtsamal tasemel jäävad asjad meelde siis, kui neile tähelepanu pöörame.
Asjad jäävad meelde, kui oleme süvenenud
ja siis kui saame aru,
miks sellel infokillul või kogemusel
on meie jaoks tähendus,
miks see on oluline, miks see on värvikas,
kui suudame muuta teadmist nõnda
et sel oleks meie jaoks tähendus
juba meie peas olemasolevate asjade valguses,
kui oskame teha Bakeritest pagarid.
Mälupalee ja teised mnemotehnikad
on lihtsalt abivahendid.
Tegelikult pole need isegi abivahendid.
Need toimivad, kuna panevad teid tööle.
Sunnivad asjadesse süvenema,
pöörama erilist tähelepanu,
mida enamik meist tavaolukorras ei teeks.
Tegelikult ei olegi siin mingeid kiirmeetodeid.
Asjade meeldejätmine käibki just nii.
Kui on üks asi, mida tahaksin, et te siite kaasa võtaksite,
oleks see seesama, mille E.P.,
vaegmäluga mees, kes ei mäletanudki, et tal oli mäluhäire.
andis mulle,
nimelt,
et meie elu koosnebki meie mälestustest.
Kui palju oleme valmis kaotama
oma niigi lühikesest elust
unustades end oma Blackberridesse ja iPhonedesse,
mitte märgates enda kõrval inimest,
kes meiega räägib,
olles nii laisad, et ei viitsi
süveneda?
Õppisin omast kogemusest,
et igaühes meist on peidus
uskumatu mälupotentsiaal.
Aga kui soovite elada mäletamisväärset elu,
tuleb teil olla inimene,
kes ei unusta meelde jätta.
Aitäh!
(Aplaus)