Mida ütleb teile mu pearätt?

Alateadlikud hoiakud on kultuuri alustalaks, millele tulenevalt kasvatusest ja välistest mõjuritest ühinevad ka meie eelarvamused. Taolised varjatud eelhoiakud mõjutavad aga kogu meie suhtumist ümbritsevasse. On viimane aeg oma eelarvamustele otsa vaadata ja mõelda järele, kuidas saaksime olla mõistvamad ning käituda arukamalt. Oma humoorika ja otsekohese esinemisega oskab Yassmin Abdel-Magied panna mõtlema, kuidas saada üle meid kammitsevatest pealiskaudsetest eelarvamustest.

Kui keegi, kes näeb välja nagu mina
teist tänaval möödub,

kas peate teda emaks,

või hoopis pagulaseks

või rõhumise ohvriks?

Või arvate, et ta on kardioloog,

advokaat

või ehk kohaliku omavalitsuse poliitik?

Kas vaadates mind mõtlete sellele,

kui palav mul võib olla

või kas mu abikaasa on mind
sundinud kandma seda riietust?

Mis siis, kui ma oma salli
kannaksin hoopis sedasi?

Ma võin kõndida tänaval
täpselt samas riietuses,

aga see, mida teised minust
eeldavad ja kuidas mind kohtlevad,

sõltub sellest, kuidas
seda riidetükki siin kanda.

Ma ei hakka pidama
järjekordset monoloogi peakattest,

sest jumal teab, et mosleminaised
on palju enamat, kui see riidetükk,

mille nad siis kas seovad
endale pähe või mitte.

Asi on oma eelarvamustest
kaugemale vaatamises.

Mis oleks, kui kõnnin teist mööda

ja hiljem selguks, et olen
tegelikult ralliautode insener,

et disainisin endale võidusõidu auto
ja juhtisin ülikoolis rallitiimi,

sest nii see ongi.

Aga mis siis, kui ütleksin, et
tegelesin viis aastat poksiga,

sest see on ka tõsi.

Kas see üllataks teid?

Miks?

Daamid ja härrad,

lõpuks on see üllatumine ja
käitumine, mis sellega kaasneb

tingitud millestki, mida kutsutakse
teadvustamata hoiakuteks

või varjatud eelarvamuseks.

Ja see viib naeruväärselt armetu
mitmekesisuse puudumiseni

meie tööjõu hulgas,

eriti just olulistes eluvaldkondades.

Halloo, Austraalia valitsus?!

(Aplaus)

Las ma teen ühe asja kohe selgeks:

Teadvustamata hoiak ei ole sama,
mis teadlik diskrimineerimine.

Ma ei ütle, et kõigis teis on
peidus varjatud seksist või rassist

või vanainimeste vihkaja, kes ootab
head juhust end välja elada.

Seda ma ei ütle.

Meil kõigil on eelarvamused.

Need on filtrid, läbi mille
näeme ümbritsevat maailma.

Ma ei süüdista kedagi,

hoiak ei ole süütegu.

Pigem on see miski, mida tuleb märgata,

teadvustada ja selle mõju vähendada.

Hoiakud võivad olla rassi või soo kohta.

Samuti on hoiakud ühiskonnagruppide,
haridusest, puudega inimeste kohta.

Ei saa eitada, et kõigil on
mingid hoiakud selle suhtes,

mis erineb meie sotsiaalsest normist.

Asi on selles, et kui me tahame
elada maailmas,

kus see, kellena ja kus oled sündinud

ei määra su tulevikku

ja kus kõigil on võrdsed võimalused,

siis tuleb viimsel kui ühel meist
anda oma panus selleks,

et teadvustamata hoiakud
ei dikteeriks inimeste elukäiku.

Teadvustamata hoiakute vallas
on üks kuulus eksperiment,

mis käsitles hoiakuid naiste ja meeste
suhtes 1970ndatel ja 1980ndatel.

Tol ajal mängisid orkestrites
peamiselt mehed,

naisi oli vähem kui viis protsenti.

Nii oli see väidetavalt seetõttu,
et mehed mängisid teistmoodi,

eeldatavalt paremini.

Eeldatavalt.

Aga 1952. aastal tegi Bostoni
sümfooniaorkester ühe eksperimendi.

Proovikuulamisi hakati tegema pimetestina.

Prooviesinemine ei toimunud mitte
hindajate ees vaid sirmi taga.

Kummalisel kombel

ei tuvastatud mingisugust erinevust seni,

kuni esinejatel paluti enne sisenemist

kingad jalast võtta.

Kontsade kõpsumine puitpõrandal oli piisav

et reeta naiste sugu.

Pange nüüd tähele,

katsete tulemused näitasid,

et nii suurenes 50% võrra naiste tõenäosus

esimesest voorust edasi pääseda.

Peaaegu kolmekordistus tõenäosus,
et neid valiti orkestrisse mängima.

Mida see meile ütleb?

Seda, et meeste kurvastuseks ei olnud
nende mänguviis kuidagi erinev,

kuigi valitses ettekujutus, et see on.

See oligi see hoiak,
mis määras tulemuse ette ära .

See, mida praegu teeme, ongi
märkamine ja teadvustamine,

et hoiakud eksisteerivad.

Oleme ausad, kõik me teeme seda.

Toon teile ühe näite.

Poeg ja tema isa satuvad
kohutavasse liiklusõnnetusse.

Isa hukkub kokkupõrkel

ja raskelt vigastatud
poeg viiakse haiglasse.

Kirurg vaatab poega,
kes on haiglasse toodud ja ütleb:

"Ma ei saa teda opereerida".

Miks?

"See poiss on mu poeg."

Kuidas see võimalik on?

Daamid ja härrad,

see kirurg on ta ema.

Tõstke käed - ja pole hullu,

tõstke käed, kui te alguses
arvasite, et kirurg on mees?

On tõendatud, et teadvustamata
hoiakud eksisteerivad,

aga meie asi on seda fakti teadvustada

ja siis leida mooduseid,
kuidas sellest mööda saada,

et näeksime lahendusi.

Teadvustamata hoiakutega seoses

on üks huvitav asi kvootide teema.

See on teema, millest palju räägitakse.

Ja üks vastuargumentidest
kvootidele on kompetentsi hindamine.

Ma ei taha, et mind valitakse,
sest ma olen tüdruk,

ma tahan, et mind valitakse,
sest olen seda väärt,

sest ma olen selle töö jaoks parim.

Selline vaade on üsna levinud
naisinseneride hulgas,

kellega koos töötan ja keda tean.

Jah, mõistan, olen ka ise nii mõelnud.

Aga kui inimesi hinnatakse nende
kompetentsi põhjal,

siis miks peeti 2012. Yale'is tehtud
eksperimendis identsete CVde puhul

laboritehniku kohale kandideerimisel,

miks peeti jennifere
vähem kompetentseteks,

miks pakuti neile
vähem tõenäoliselt tööd
,

ja väiksemat palka kui johnidele?

Teadvustamata hoiakud on küll olemas,

aga tuleb leida võimalus
neist mööda minna.

Ja teate, mis on huvitav,

on tehtud uurimusi põhjuste tuvastamiseks,

ja seda kutsutakse väärtuse paradoksiks.

Organisatsioonides,
jah, see on veidi irooniline -

organisatsioonides, kus
räägitakse kompetentsist

kui värbamise puhul olulisimast aspektist,

palgatakse suurema tõenäosusega mehi
ja makstakse meestele rohkem,

sest ilmselt on kompetentsus
üks mehelik omadus.

Mida iganes...

Nüüd te ilmselt arvate,
et saate aru, mis on minu sõnum.

et saite pihta, milles asi.

Oskate mind ette kujutada
sellist asja juhtimas?

Kas te suudate kujutleda
mind tulemas ja ütlemas:

"Hei kutid, selline värk!
Nii tuleb teha!"

Tore, et suudate.

(Aplaus)

Sest daamid ja härrad,
see on mu igapäevane töö.

Lahe on see, et mu töös saab palju nalja.

Tegelikult, mõnes kohas nagu Malaisias

pole mosleminaised naftaplatvormidel
üldse märkimist väärt.

Seal on neid nii palju.

Aga nalja saab palju.

Ma mäletan, et rääkisin ühele tüübile,

"Kuule, tead, ma tahan surfama õppida."

Ja tema vastas:

"Yassmin, mul on raske
ettekujutada, kuidas sa surfad

kogu selle varustusega, mis sul seljas on,

ja ma ei tea ühtki naisteranda."

Aga siis tuli sellel kutil geniaalne idee,

ta ütles, "Ma tean, et sa
juhid organisatsiooni

Piirideta noored, eks ole?

Miks te ei tee moslemitšikkidele
mõeldud rannariiete brändi?

Selle nimi võiks olla
Surfipüksteta noored"

Ütlesin, et tänan väga.

Ja ma mäletan teist tüüpi, kes ütles,

et ma peaks sööma
võimalikult palju jogurtit,

sest see on ainuke kultuur,
mida sealkandis leidub.

Probleem on selles, et see on tõsi,

sest meie töötutrul on
tohutult puudus mitmekesisusest,

seda eriti juhtivatel kohtadel.

Aastal 2010 tegi Austraalia
riiklik ülikool katse,

kus saatis välja 4000 identset avaldust

algajate töökohtadele.

Et saada sama paljudele tööintervjuudele,
kui anglosaksi nimega kandidaat,

pidi Hiina nimega kandidaat
saatma 68% rohkem avaldusi.

Kui olid Lähis-Idast - Abdel-Magied -

pidid saatma 64% rohkem avaldusi,

ja kui olid itaalllane, siis sul vedas,

tuli ainult 12% rohkem avaldusi saata.

Sellistes kohtades nagu Silicon Valley
pole asi palju parem.

Google esitas oma personali
mitmekesisuse statistika:

61% olid valged, 30% asiaadid

ja ülejäänud 9% mustanahalised, hispaanlased

ja teised taolised.

Ja muu IT-maailm pole palju parem

nad on ise seda tunnistanud,

aga ma ei tea, mida nad
kavatsevad ette võtta.

Uurimuses, mille tegi Green Park,

Briti suurim tippjuhtide otsingu firma,

selgus, et üle poolte FTSE 100 firmades

ei ole ettevõtte nõukogus või juhatuses
teise nahavärviga tippjuhte.

Ja kahel kolmandikul firmadest
ei ole juhtkonnas kedagi,

kes oleks vähemuste hulgast.

Ja enamik vähemuste esindajaid,
kes on jõudnud juhtkonna tasemele,

ei kuulu otseselt tegevjuhtkonda.

Seega nende mõju pole suur.

Ma olen teile nüüd rääkinud
igasugu hirmsaid asju.

Kindlasti mõtlete:"Issand, kui jube!
Mida mina saan siin teha?"

Õnneks on nüüd nii,

et me oleme tuvastanud probleemi.

Valitseb võimaluste vähesus,

mille põhjuseks on teadvustamata hoiakud.

Kuid võib-olla te mõtlete, et

"Mina ju pole tumedanahaline.
Mis see minusse puutub?"

Las ma pakun teile lahenduse.

Nagu ma ennist ütlesin

elame me maailmas,
kus otsitakse ideaali.

Ja kui me soovime teha maailma selliseks,

kus inimese sünnijärgne
päritolu poleks määrav,

siis tuleb meil kõigil panustada.

Laborandi töökuulutuse katse läbiviija

pakkus ka mõned lahendused.

Ta leidis, et edukate naiste
puhul oli üks sarnanus,

üks asi, mis neil kõigil oli ühine,

oli see, et neil olid head mentorid.

Või mentorlus.

Oleme seda juba kuulnud,

see pole uudis.

Siin on teile veel üks ülesanne:

kutsun üles igaüht teist olema
mentoriks kellelegi teistsugusele.

Mõelge sellele.

Igaüks tahaks juhendada kedagi,
kes on mingil moel tuttav,

kes näeb välja, nagu ta ise,

kellega on midagi ühist.

Kui ma näen südikat moslemitüdrukut,

ütlen ma: "Me võiks midagi koos teha."

Kui kohtate kedagi, kellega
käisite samas koolis,

või käisite samas trennis,

on suur tõenäosus, et te
tahate seda inimest aidata.

Aga samas on inimesega,
kellega teil pole ühiseid kogemusi,

on väga keeruline leida mingit ühisosa.

Mõte leida keegi erinev, keda juhendada,

keegi, kel poleks sama taust, kui teil,

milline iganes see taust ka poleks,

on uste avamine inimestele,

kes ei ole jõudnud veel isegi esikusse.

Sest daamid ja härrad,
maailm ei ole õiglane paik.

Inimesed ei sünni võrdsete võimalustega.

Mina sündisin ühes maailma
vaesemais linnas Khartoumis.

Olen sünnilt tumeda-nahaline ja naine.

Sündisin moslemina maailmas,
mis on meie suhtes umbusklik

põhjustel, mida ma ei saa muuta.

Sellegi poolest tunnistan,
et ma sündisin privileegidega.

Sündisin perre, kus on imelised vanemad,

ma sain hariduse

ja mul oli õnne asuda elama Austraalias.

Ja lisaks on mind õnnistatud
imeliste mentoritega,

kes on avanud mulle uksi,
mida ma ei osanud aimatagi.

Mentor, kes ütles:

"Su lugu on huvitav.

Kirjutame sellest,
et ma saaks seda teistega jagada."

Mentor, kes ütles:

"Kõik sinus on selline, mis justkui
ei sobiks Austraalia naftaplatvormile,

aga tule sellegipoolest."

Ja siin ma nüüd olen rääkimas.

Ja ma pole ainus.

Mu tutvusringkonnas on igasugu inimesi,

keda nende mentorid on aidanud.

Üks moslemi noormees Sydneys,

kes sai tänu oma mentori toetusele

käivitada luuleslämmi Bankstownis,

millest on nüüdseks saanud suurüritus.

Nüüd saab ta muuta
paljude teiste noorte elusid.

Või üks naine Brisbane'is,

üks afgaanitar, kes on põgenik.

kes Austraaliasse saabudes
ei osanud üldse inglise keelt,

tänu mentorite abile õppis ta arstiks,

ja pälvis 2008. aastal
Queenslandi aasta noore auhinna.

Ta on meile inspiratsiooniks.

See pole nüüd nii kena.

See olen mina.

Aga ma olen ka naine tunkedes,

samuti olen see naine,
kes kandis alguses abaiat.

Kas te oleks tahtnud mu mentor olla,
kui te oleks mind näinud

mind mõned eelnevas versioonis?

Olen ju sama inimene.

Me peame vaatama kaugemale
oma teadvustamata hoiakutest.

leidma endale juhendatava,
kes on teist kardinaalselt erinev,

sest struktuursed muutused võtavad aega,

ja mul pole nii palju kannatlikkust.

Kui on kindel tahe asja muuta,

ja teha maailmast koht,

kus kõigil on olemas võimalused,

siis hakake inimestele uksi avama.

Kuigi võite arvata, et teil
pole mitmekesisusega asja,

siis oleme kõik ühe süsteemi osad

ja me saame asja paremaks teha.

Ja kui te ei tea, kust leida
kedagi erinevat,

minge sinna, kuhu te tavaliselt ei satu.

Kui olete juhendaja erakoolis,

minge kohalikku tavakooli

või astuge läbi piirkonna
põgenikekeskusest.

Või äkki töötate kuskil kontoris

Võtke see praktikant,
kes üldse ei tundu sobivat -

ma ise olin just selline -

ja avage neile uksi,

mitte ainult näitamise pärast,
sest me ei vaja haletsust,

vaid näidake neile võimalusi,

sest oma maailma avamine

paneb teid mõistma,
et teil on juurdepääs ustele,

mille olemasolust neil polnud aimugi

ja teie ei teadnudki,
et nad ligi ei pääse.

Daamid ja härrad,

meie ühiskonna probleemiks
on võimaluste vähesus

seda eelkõige teadvustamata
eelarvemuste tõttu

Kuid igaühe võimuses on seda muuta.

Ma tean, et teile on täna
esitatud palju väljakutseid.

aga kui te võtaksite ette selle ühe asja

ja vaataksite selle peale veidi teisiti,

sest mitmekesisus on imeline.

Ja ma õhutan teid mööda vaatama
oma esmamuljest,

sest ma võin kihla vedada,

et need olid vist valed.

Aitäh!

(Aplaus)