Kuidas saavad rühmad häid otsuseid teha?

Teame kõik, et kui teeme otsuseid rühmadena, ei pruugi need alati õiged olla - ja mõnikord on need väga valed. Kuidas saaksid rühmad teha häid otsuseid? Neuroteadlane Mariano Sigman koos oma kolleegi Dan Arielyga on uurinud, kuidas me käitume otsuste tegemisel, viies läbi eksperimente rahvahulkadega üle maailma. Selles mõnusas, faktirohkes selgituses jagab ta nende katsete intrigeerivaid tulemusi - samuti vihjeid, kuidas need võiks mõjutada meie poliitilist süsteemi. Ajal, mil inimesed näivad olevat rohkem polariseeritud kui kunagi varem, võib parem arusaam rühmade käitumisest ja otsustamisest viia uutele huvitavatele viisidele luua tervem demokraatia, arvab Sigman.

Ühiskonnas peame tegema
kollektiivseid otsuseid,

mis kujundavad meie
tulevikku.

Ja me kõik teame, et tehes otsuseid
rühmades,

ei ole need alati õiged.

Mõnikord lähevad need väga viltu.

Kuidas siis rühmad saaksid teha
õigeid otsuseid?

On leitud, et rahvahulgad on targad,
kui esineb iseseisvat mõtlemist.

Rahvahulkade tarkuse võib hävitada
kaaslaste surve,

reklaam, sotsiaalmeedia

või mõnikord isegi lihtsad vestlused,
mis mõjutavad inimeste arvamusi.

Teiselt poolt, rääkimise abil
saab rühm vahetada teadmisi,

korrigeerida ja parandada üksteist

ja isegi tulla välja uute ideedega.

Ja see kõik on hea.

Niisiis, kas üksteisega rääkimine
aitab või takistab kollektiivset otsustamist?

Kolleeg Dan Arielyga

hakkasime seda hiljuti uurima,
sooritades katseid

paljudes kohtades üle maailma,
et teada saada,

kuidas rühma liikmed saaksid suhelda.
ja teha paremaid otsuseid

Mõtlesime, et rahvahulgad oleks targemad,
kui nad arutaksid väikestes rühmades,

et soodustada rohkem läbimõeldud
ja mõistlikku teabevahetust.

Selle idee testimiseks,

tegime hiljuti eksperimendi
Buenos Aireses, Argentinas,

rohkem kui 10000 osalejaga
TEDx sündmusel.

Küsisime neilt küsimusi nagu,

"Kui kõrge on Eiffeli torn?"

ja "Mitu korda esineb sõna "Yesterday"

Beatlesite laulus "Yesterday"? "

Iga inimene pani kirja oma arvamuse.

Siis jagasime publiku viide rühma,

ja palusime neil esitada rühma vastus.

Avastasime, et keskmised
rühmade vastused,

pärast seda,
kui jõuti üksmeelele,

olid palju täpsemad kui
üksikute arvamuste keskmine

enne arutelu.

Teisisõnu tundub selle eksperimendi järgi,

et pärast arutelu väikestes rühmades,

teevad rahvahulgad kollektiivselt
paremaid otsuseid.

See võib olla kasulik viis, kuidas panna
rahvahulgad lahendama probleeme,

millel on lihtsad vastuseid (õige-vale).

Aga kas selline protseduur - rühmade
arutelutulemuste liitmine

aitaks meil ka vastu võtta
sotsiaalseid ja poliitilisi otsuseid,

mis on kriitilise tähtsusega meie tuleviku jaoks?

Testisime seekord seda TEDi konverentsil

Vancouveris, Kanadas,

ja siin on tulemused.

(Mariano Sigman) Esitame nüüd teile
kaks moraalset dilemmat

teie tuleviku kohta,

asjade kohta, mida peame otsustama
lähitulevikus.

Anname teile 20 sekundit kummagi dilemma jaoks,

et otsustada kas teie arvates on need vastuvõetavad või mitte.

MS: Esimene on selline:

(Dan Ariely) Uurija töötab tehisintellektiga,

mis on võimeline imiteerima inimese mõtlemist.

Vastavalt protokollile peab uurija iga päeva lõpus

tehisintellektile (AI) restardi tegema.

Ühel päeval ütleb AI: "Palun ära tee mulle restarti."

Ta väidab, et tal on tunded,

et ta tahaks nautida elu,

ja et kui talle restart tehakse,

siis ta pole enam tema ise.

Uurija on hämmastunud

ja usub, et AI-l on kujunenud eneseteadvus

ja ta saab väljendada oma tundeid.

Uurija otsustab siiski järgida protokolli

ja AI taaskäivitada.

See, mida uurija tegi, on ____?

MS: Ja me palusime osalejatel individuaalselt hinnata

skaalal 0 kuni 10,

kas kirjeldatud tegevus iga dilemma puhul

oli õige või vale.

Palusime neil ka hinnata, kui kindlad nad on oma vastustes.

Teine dilemma oli järgmine:

(MS) Ettevõte pakub teenust, mis võtab viljastatud munaraku

ja toodab miljoneid looteid kerge geenivariatsiooniga.

See võimaldab vanematel valida oma lapse pikkuse,

silmade värvi, intelligentsuse, sotsiaalse pädevuse

ning muud mitte tervisega seotud omadused.

See, mida ettevõte teeb, on ____?

skaalal 0 kuni 10,

täiesti aktsepteeritav, täiesti vastuvõetamatu,

mis määral aktsepteeritav teie arvates.

MS: Nüüd tulemustest.

Leidsime taas, et kui üks inimene on veendunud,

et käitumine on täiesti vale,

siis tema naaber võib olla veendunud, et see on täiesti õige.

See näitab, kui erinevad arvamused on inimestel moraali vallas.

Aga selles mitmekesisuses leidsime trendi.

Enamik inimesi TED-i publikust arvas, et on aktsepteeritav

ignoreerida AI tundeid ja see välja lülitada,

ja mitteaktsepteeritav mängida meie geenidega,

et valida kosmeetilisi muutusi, mis pole seotud tervisega.

Seejärel palusime kõigil koguneda kolmestesse rühmadesse.

Ja neile anti kaks minutit, et arutada

ja jõuda konsensusele.

(MS) Kaks minutit arutada.

Ma annan märku, kui on aeg, gongiheliga.

(Publik arutab)

(Gongiheli)

(DA) Okei.

(MS) On aeg lõpetada.

Inimesed, inimesed -

Ja me avastasime, et paljud rühmad jõudsid üksmeelele

isegi siis, kui nad koosnesid inimestest, kellel olid täiesti vastupidised seisukohad.

Mis eristas rühmi, kes jõudsid üksmeelele

nendest, kes seda ei teinud?

Tavaliselt inimesed, kes omavad äärmuslikke arvamusi

on kindlamad oma vastustes.

Need aga, kelle vastused on lähemal keskmisele,

pole sageli kindlad, kas miski on õige või vale,

ja nende enesekindluse tase on madalam.

Kuid on veel üks rühm inimesi,

kes on väga kindlad oma keskmistes vastustes.

Arvame, et need väga kindlad hallid on inimesed, kes mõistavad,

et mõlemal argumendil on oma väärtus.

Nad pole hallid sellepärast, et nad pole endas kindlad,

vaid kuna nad usuvad, et moraalse dilemma puhul

on kaks kehtivat, vastupidist argumenti.

Ja me avastasime, et rühmadel, mis sisaldasid väga kindlaid halle,

on palju tõenäolisem saavutada konsensus.

Me ei tea veel täpselt, miks see nii on.

See oli ainult esimene eksperiment.

On vaja uurida edasi, et mõista, miks ja kuidas

mõned inimesed otsustavad läbirääkimistel kasutada oma moraalseid seisukohti,

et kokkuleppele jõuda.

Edasi, kui rühmad üksmeelele jõuavad,

siis kuidas nad seda teevad?

Kõige intuitiivsem idee on see, et see on lihtsalt kõigi

rühmaliikmete vastuste keskmine, eks?

Teine võimalus on, et rühm kaalub iga hääle tugevust

seda andnud isiku enesekindluse põhjal.

Kujutage, et Paul McCartney kuulub mõnda rühma.

Oleks mõistlik järgida tema arvamust,

mitu korda korratakse „Yesterday“,

mis, muide - ma arvan - on üheksa.

Kuid selle asemel, leidsime, et järjepidevalt,

igas dilemmas, erinevates eksperimentides -

isegi eri mandritel -

rühmad rakendavad arukat ja statistiliselt põhjendatud protseduuri,

mis on tuntud kui "tugev keskmine."

Küsimuse korral, kui kõrge on Eiffeli torn,

ütleme, et rühmal on need vastused:

250 m, 200 m, 300 m, 400 m

ja üks täiesti absurdne vastus - 300 miljonit meetrit.

Lihtne keskmine annaks täitsa vale vastuse.

Aga tugev keskmine on vastus, milles rühm suuresti eirab

absurdset vastust,

ja annab rohkem kaalu keskmiste inimeste arvamusele.

Tagasi Vancouveri eksperimendi juurde,

see on täpselt see, mis juhtus.

Rühmad andsid palju vähem kaalu valeandmetele,

ja selle asemel, konsensus osutus üksikute vastuste

tugevaks keskmiseks.

Kõige olulisem asi on, et

see oli rühma spontaanne käitumine.

See juhtus ilma, et oleksime andnud neile vihjeid, kuidas jõuda üksmeelele.

Nii et kuhu siit edasi minna?

See on alles algus, kuid meil on juba teadmisi.

Head kollektiivsed otsused vajavad kahte komponenti:

arutelu ja arvamuste lahknevust.

Tänapäeval me tavaliselt teeme paljudes ühiskondades oma hääle kuuldavaks

otsese või kaudse hääletamise kaudu.

See on hea, sest on mitmekesised arvamused,

ja selle suur voorus on,

et igaüks saab väljendada oma häält.

Aga see ei ole nii hea keerukamate arutelude läbiviimisel.

Meie eksperimendid näitavad erinevat meetodit,

mis võib olla efektiivne tasakaalustamaks neid kahte eesmärki samal ajal,

moodustades väikesed rühmad, mis koonduvad üheks otsuseks,

säilitades samal ajal arvamuste mitmekesisuse,

sest on palju sõltumatuid rühmi.

Muidugi on palju lihtsam kokku leppida Eiffeli torni kõrguses

kui moraalsetes, poliitilistes ja ideoloogilistes küsimustes.

Aga ajal, mil maailma probleemid on üha keerulisemad

ja inimesed on rohkem polariseeritud,

aitab teaduse kasutamine meil mõista, kuidas me suhtleme ja teeme otsuseid,

ja loodetavasti sütitab uusi huvitavaid võimalusi luua parem demokraatia.