DON'T PANIC — Hans Rosling showing the facts about population

Don’t Panic – is a one-hour long documentary produced by Wingspan Productions.
http://www.wingspanproductions.co.uk/

The visualizations are based on original graphics and stories by Gapminder and the underlaying data-sources are listed here.
http://www.gapminder.org/news/sources-for-data-shown-in-dont-panic/

LICENSE
Gapminder has acquired the rights to give this film away for educational purpose. We are even providing the movie file for you to redistribute it.

By watching or showing or distributing this film, you agree to the following license: http://goo.gl/s1yTUO

Which basically says: you can download the film and show it for educational purposes to any audience except: a) Commercial usage, b) Showing it in UK or c) Broadcasting it in a High Income Countries.

Please notify [e-mail] about your usage so that we can evaluate if this free provision was worth it, and also we may want to help people discover your great work!

Enjoy!
:) Gapminder

Me elame pidevalt muutuvas maailmas.

Suur hulk inimesi kolib suurlinnadesse,

mis on täis kerkivaid pilvelõhkujaid

ning ääretuid slumme.

Suur nõudlus naftale ja toidule,

ettearvamatu kliimamuutus

ning kõik see maailmas, kus rahvaarv on endiselt kasvamas.

Kas me peaksime muretsema?

Kas me peaksime kartma?

Mis sellest kõigest arvata?

7 miljardit inimest elab praegu meie planeedil. Kas see pole mitte kaunis?

Kuid kui mõned inimesed mõtlevad meie maailma tulevikust, siis nad sattuvad paanikasse!

Teised eelistavad sellele üldse mitte mõelda.

Täna õhtul näitan ma teile, kuidas asjalood tegelikult on.

Minu nimi on Hans Rosling, olen statistikateadlane,

EI, EI, EI, EI, ära lülita välja!

Kuna kõige uuemate andmetega kõikidest maailma riikidest, näitan ma teile maailma uuel viisil.

Ma räägin, kuidas maailma rahvaarv on muutumas

ning kuidas tänased andmed näitavad, milline on maailma tulevik.

Vaieldamatult me seisame silmitsi suurte väljakutsetega

kuid hea uudis on see, et tulevik ei pruugi olla nii sünge

ning inimkonnal läheb juba palju paremini, kui sa võid arvata!

Don't Panic!

The Truth About Population

with professor Hans Rosling

Beebid...

igaüks õnnistus.

Kuid paljud inimesed arvavad, et rahvaarvu kasv on kontrolli alt väljas.

Mõned räägivad isegi rahvaarvu plahvatusest!

Kas neil on õigus?

Kus me oleme oma rahvaarvuga hetkel? Ning kuidas me sinna jõudsime?

Ma räägin teile ajaloost kõigi kohta, kes on iial elanud.

Vähemalt viimase 1000 aasta kohta.

Alustame.

Siin on kaks telge.

See siin on aeg aastates ning see on maailma rahvaarv miljardites.

10 000 a eKr, kui esimesed inimesed olid saamas farmeriteks, pakuvad arheoloogid,

et maailma rahvaarv oli kõigest 10 miljonit.

Kujuta ette: 10 miljonit. See on tänase Rootsi rahvaarv!

Maailm täis ainult rootslasi.

Kuid siis, aastatuhanded mööduvad, rohkem farmereid, toitu ja inimesi... Ning tekivad suured impeeriumid.

Egiptus, Hiina, India ... ning lõpuks Euroopa!

Ning rahvaarv jätkab kasvu, kuid väga aeglaselt.

Ja ma peatun siin, 1800. aasta juures.

Kuna 1800. aastal sai maailma rahvaarvuks 1 miljard.

Kujuta ette... Kogu see aeg, tuhandeid aastaid, kasvas rahvaarv vaid murdosa.

Aga 1800. aastal, tööstusliku revolutsiooni tulemusena muutus kõik, ning rahvaarv hakkas kiiresti kasvama.

Veidi üle saja aastaga, kasvas see 2 miljardini.

Ning kui ma olin koolis, oli see 3 miljardit.

Ning paljud inimesed rääkisid: Planeet ei suuda hakkama saada rohkemate inimestega. Isegi eksperdid arvasid nii.

Aga mis juhtus oli see ...

Meid sai 4 miljardit ... 5 miljardit ... 6 miljardit ... 7 miljardit!

Kujuta ette.. Rohkem kui pool maailma rahvaarvust on lisandunud minu eluea jooksul.

Ning see number kasvab.

Viimasetel aastatel on enamus rahvaarvu kasvust toimunud Aasia maades.

Nagu siin, Bangladeshis, kus rahvaarv on minu eluea jooksul kolmekordistunud.

50 miljonilt rohkem kui 150 miljonini.

See on nüüd üks kõige tihedamalt asustatud riike maailmas.

15 miljonit inimest juba elavad riigi ülerahvastatud pealinnas Dhakas.

Inimesed siin, nii linnades kui maapiirkondades, on tugevalt mures perekonna suuruse pärast.

Aga uus Bangladesh on kujunemisjärgus…

Nagu Khani perekond. Ema Talisma, tütred Tanjina ja väike Sadia.

ning isa Hannan.

Naistel läheb kaua aega valmis saamiseks, meestel läheb kiiremini.

Kui sa pühid selle oma käega maha, miks üldse peale panna?

Nii Talisma kui Hannan tulevad suurtest perekondadest.

Kuid nad otsustasid saada ainult 2 last.

Bangladeshis levib loosung, mida kuuled igalpool

"Mitte rohkem kui kaks last - üks on veelgi parem!"

On õnn, et mul on ainult kaks last

Kui mul oleks rohkem, ei suudaks ma seda endale lubada.

Kahele lapsele saan ma osta, mida nad tahavad

Mu taskud on nüüd tühjad!

Taslima ja Hannan on osa kultuurilisest muutusest, eemale suurperedest.

Ning Taslima jaoks on see muutunud ka tööks.

Ta töötab valitsuse Pereplaneerimise Teenistuses

mis võtab tööle temasuguseid külanaisi.

Ta käib ukselt-uksele, et aidata teistel luua väiksemaid perekondi.

Millal oli su viimane periood?

22. ndal

Kas sa ei kasuta ühtegi rasestumisvastast vahendit?

Kas see ei ole probleem, kui sa rasedaks jääd?

Ma ei jää kergelt rasedaks.

Aga sul juba on kaks last.

Mul ei ole aega arsti juurde minekuks

Taslima pakub nõu, moraalset tuge ning mis kõige olulisem

rasestumisvastaseid vahendeid.

Sul on 3 tütart - kas sa tõesti tahad veel lapsi?

See sõltub isast

Sina oled see, kes sünnitab, miks see sõltub temast?

Sina pead valu tundma, tema ei peat

Kes peab kogu valu tundma?

Mina tunnen valu, aga kui ta tahab poega, mis saan mina parata?

Siin on pillid, võta neid kui sul algab periood.

On raske nendeni jõuda, kui nad on väheharitud.

Kuid järk-järgult me anname sõnumit edasi

Niisiis kui edukad on Taslima ja Bangladesh olud, et vähendada sündimust?

See on ühe naise kohta sündinud laste arv.

Rootsis asustasime me Gapminder Foundation'i

et muuta maailma andmed kõigile arusaadavateks.

Nüüd saan näidata Bangladeshi olukorda ning mis on seal toimunud.

Siin, horisontaalteljel on laste arv naise kohta.

1st 2ni…. 7st 8ni.

ja siin vertikaaltelg, see on eluea pikkus,

oodatav eluiga, mitu aastat äsjasündinud beebi võib elada.

30st kuni ülesse 90ni.

Nüüd… me alustame aastast 1972

väga oluline aasta Bangladeshile, esimene täispikk iseseseisvuse aasta.

Sel aastal oli Bangladesh kuskil seal

ning neil oli keskmiselt 7 last ühe naise kohta

ning eluiga vähem kui 50 aastat.

Seega mis juhtus pärast iseseisvumist?

Kas eluiga on tõusnud? Kas lapsi on jäänud vähemaks?

Siin on andmed. Ma alustan Bangladeshiga.

Tõepoolest, eluiga on tõusnud ning beebisid, vähem... 6... 5...

ning eluiga veel pikem… 4… 3…

ning nad maanduvad nüüd kahe juures. See on 2,2 ning oodatav eluiga on 70.

See on täiesti imeline! 40 aastaga, Bangladesh on läinud

7st… 6… 5… 4… 3… 2ni…

Bangladeshis toimunu on täielik ime!

Kuid kas see on nii ainult Bangladeshis? Ma näitan teile nüüd tervet maailma.

Ma lähen tagasi 50 aasta taha, 1963. aastani.

Siin on kõik riigid.

Need rohelised on Ameerika, põhi ja lõuna. Kollased on Euroopa, ida ja lääs.

Sinised on Aafrika, põhi ja lõuna-Sahara. Ning punane on Aasia koos Austraalia ja Uus-Meremaaga.

Mullide suurus näitab rahvaarvu suurust. Vaata:

Need suured siin on Hiina ja India. Bangladesh on kohe järgi.

1963. aastal oli maailmas keskmine laste arv naise kohta 5.

Aga see oli jagunenud maailm.. Kas näed?

Nendes riikides siin, arenenud maades, olid väiksed perekonnad ja pikk eluiga.

Ning siin on arengumaad, kus olid suured perekonnad ja lühike eluiga.

Väga vähesed riigid olid vahepealsed.

Kuid nüüd vaatame, mis on toimunud.

Ma alustan maailmaga!

Siit me lähme…

Näete Hiinat, suur mullike, on muutumas parema tervise poole

ning siis nad alustasid pereplaneerimisega, ning liiguvad väiksemate perede poole.

See suur roheline, vaata Mehhikot, see on tulemas sealt!

See on Brasiilia, samuti roheline Lõuna-Ameerikas.

Ja siin India on järgnemas. Need suured punased mullid on Aasia riigid.

Paljud aafriklased on endiselt suure lastearvuga.

Ja siin Bangladesh sõidab Indiast mööda väiksemate perekondade poole.

Ning nüüd peaaegu kõik riigid liiguvad siia ülevale osasse, isegi Aafrika hakkab üles liikuma.

Oooh! See oli Haiti maavärin!

Ja nüüd kõik lõpetavad siin. Milline muutus meil on!

Tänapäeval, maailma keskmine on 2,5.

50 aastat tagasi oli see 5.

Maailm on muutunud: keskmine lastearv naise kohta on kukkunud viielt 2,5-le.

Ning see jätkab langemist. Milline suur muutus!

Inimesed võivad mõelda, et Bangladesh ja teised sarnased riigid on mingisugused rahvaarvu plahvatuse keskmed.

Nad ei saaks rohkem eksida.

Minu jaoks, terivsetöötajad nagu Talisma ning nende kolleegid,

kes on viinud oma riigid siit poolelt üle... ainult mõne aastakümnega...

parema tervise ja väiksemate perekondade poole, on meie aja kangelased!

See on olnud imeline muutus.

Me ei ela enam kaheks jagunenud maailmas.

Kuid kui palju inimesed teavad, sellest suurepärasest muutusest?

Gapminderis ei näita me ainult andmeid, vaid mõõdame, kui palju inimesed teavad maailmast.

Esimese uuringu tegime Rootsis. Tulemused olid kohutavad.

Teise uuringu tegime Suurbritannias. Meil olid kõrgemad ootused, kuna britid on olnud igal pool.

Me arvasime, et saame siit head tulemused.

Esimene küsimus mida küsisime: mitu last naised keskmiselt saavad Bangladeshis?

Andsime neli valiku: 2,5, 3,5, 4,5 või 5,5

Siin on Suurbritannia tulemused

Aga te teate õiget vastust: see on 2,5

Ainult 12 protsenti vastasid õigesti.

Siis me mõtlesime, et võib-olla madala haridustasemega inimesed tõmbasid tulemusi alla.

Seega jätsime alles ainult ülikooli haridusega inimeste vastused.

Ning siin nad on. Siin vastused.

Kui midagi, siis nad vastasid veel halvemini!

Seega nüüd võite järeldada, et brittidel puuduvad teadmised maailma kohta.

Ei, ei!

Mis oleks, kui ma oleksin küsinud sellelt šimpansilt ja tema sõpradelt?

Ma oleksin kirjutanud erinevad vastused banaanidena ning lubaksin valida ühe banaani.

Ma saaksin sellised tulemused.

Loomulikult ei tea šimpansid midagi Bangladeshist.

Aga puhta juhuslikkusega, oleksid nad täppi pannud poole rohkem õigeid vastuseid kui britid.

Rohkem kui pool brittidest arvavad, et see on 4,5 või rohkem.

Probleem ei ole teadmiste puuduses, vaid eelarvamustes.

Britid ei suuda ettekujutada, isegi mitte aimata,

et Bangladeshi naised saavad keskmiselt 2,5 last. Ja see on juba 2,2 tegelikult.

See on mida britid tegelikult ei tea: Talisma ja tema pere on Bangladeshis normiks, kõige tavalisem pere suurus.

Ja see ei ole ainult seal, see on kõikjal maailmas. Brasiilias, kahelapselised pered.

Vietnamis, 2 last peres.

Ja isegi Indias on tänapäeval kõige tavalisem pere suurus 2 last.

Ning kui sa lähed Aafrikasse, suurtesse linnadesse nagu Addis Ababa

Seal on samuti 2 last naise kohta.

Seal võib olla moslemeid, budiste, hindusid, kristlasi...

Ei ole ühtegi religiooni, kultuuri ega mandrit,

kus 2 lapsega perekondi ei võiks olla.

See muutus suurtest peredest kahelapselisteks

on kõige olulisem muutus maailmas, mis on juhtunud minu eluea jooksul

See on enneolematu inimajaloos!

Siin me oleme, tagasi Bangldeshis.

Leiame põhjused selle ajaloolise ja
jätkuva nihke taga suurtest peredest
väikeste suunas.

Peaaegu kõik tüdrukud moslemi
Bangladeshis, nagu ka 15-aastane
Tanjina, käivad nüüd koolis.

Valitsus maksab nüüd peredele isegi raha,
et nad hoiaks oma tütreid keskkoolis.

Tanjina koolis on nüüd tüdrukuid rohkem
kui poisse.

Milline pere see on?

Suur pere!

Kas neil tuleb toidust puudu?

Vaevalt selle tunni iva arusaamatuks jääb.

Milline pere see on?

Kas nad seisavad silmitsi raskustega?

Ei!

Haridus on efektiivne ja Bangladeshi
naiste jaoks on nüüd uusi võimalusi.

Hoolimata jätkuvast ebavõrdsusest on
töökohti rohkem ja Tanjina pürgib kõrgele.

Ma armastan koolis käia.

Mu ema lapsepõlve aegadel abielluti noorelt.

Neil ei olnud võimalusi õppimiseks.

Aga nüüd saavad meil olla suured unistused
arstiks või inseneriks saamisest.

Järjest enam noori naisi mõistab nüüd, kui
teistsugused nende jaoks asjad võiks olla.

Ma ei suuda ette kujutada 17-aastaselt
abiellumist.

Ma ei suudaks unistada kahe aasta pärast
abiellumisest.

See on võimatu.

Siis me ei mõistnud seda

Aga inimesed teavad nüüd paremini

Mis sa arvad, kui vanalt sa abiellud?

25 aastaselt

Ma viin oma õpingud lõpule ja lähen tööle

Ma hakkan arstiks ja abiellun peale seda

Sa oled väga nutikas!

Võrratu on näha Taslimat nii
lootusrikkana oma kahe tütre
helge tuleviku osas.

Aga üks oluline muundumine toetab seda
muutust Bangladeshis.

See on dramaatiline paranemine laste
ellujäämises.

Käes on Ramadan, moslemite paastumise ja
mõtisklemise kuu.

Sel paljutõotaval ajal aitab Hanah oma
vanematel pere hauaplatsi korras hoida

Vajuta mulda oma kätega alla

Kolm Hannah'i õde-venda surid väga noorelt.
Nad on siia maetud.

Nad surid leetritesse

Me nutsime nii palju, see oli nii kurb

Kui arstid oleks seal olnud, oleks saanud
neid ravida

Üks oleks võib-olla ellu jäänud

Kuidas ma saan unustada? Ma mäletan neid
elu lõpuni

Kui Hannah'i vanemad olid veel noor paarike

Suri Bangladeshis iga viies laps enne
5-aastaseks saamist

Kõik pered elasid pidevas hirmus ühe või
mitme lapse kaotamise pärast

Saadi üks laps teise järel

Tänu sellele, kui üks laps suri, jäi
alles rohkem kui üks

Nii see käis

Me ei mõelnud, et et meil on liiga palju
lapsi või et milline nende tulevik saab
olema

Viimasel mõnel aastakümnel on Bangladeshis
toimunud suur edasiminek esmatasandi
tervishoius, eriti laste ellujäämuses

Vaktsiinid, nakkushaiguste ravimid ning
parem toitumine ja hügieen

on aidanud päästa miljonite laste elusid.

Ja kui lapsevanemad nüüd näevad, et kõik
nende lapsed jäävad ilmselt ellu,

on viimaks kadunud suurim takistus pere
planeerimisel.

Isegi Dhaka agulites on naistel nüüd
keskmiselt ainult 2 last

Laste ellujäämus mõjutab kõike.

Lähme tagasi ajaloo juurde.

Miks maailma rahvastik enne 1800. aastat
nii aeglaselt kasvas?

Läbi ajaloo näitavad kõik ajaloolised
andmed seda, et keskmiselt

kahel lapsevanemal oli keskmiselt 6 last.

Aga see paistab ju olevat väga kiire rahvastiku
kasv. Miks see siis ei kasvanud?

Sest 1... 2... 3... 4 last neist lastest
surid enne suureks kasvamist ja
ise lapsevanemateks saamist

Minevikus ei elanud inimesed kunagi
loodusega ökoloogilises tasakaalus

Nad surid loodusega ökoloogilises
tasakaalus

See oli väga traagiline!

Aga see muutus koos tööstusrevolutsiooniga

Paremad palgad, rohkem toitu, kraanivesi,
parem tervishoid, seep, meditsiini areng..

Niisiis, tänu kõigile neile edusammudele,
miks rahvastik kasvas? Kas tänu sellele, et
nad said rohkem lapsi?

Ei! 1963. aastal, kui mina koolis käisin,
oli laste arv ühe naise kohta vähenenud viieni.

Ja põhjuseks kiirele rahvastiku kasvule oli
laste ellujäämuse paranemine

Seal ajal jäi 4 last ellu

Aga siiski suri iga viies ja see oli
ikkagi kohutav

Alles viimastel aastakümnetel on paljud
riigid teinud suuri edusamme laste ellujäämuse
ja pere planeerimise valdkondades

Nii et me läheneme nüüd uuele tasakaalule.

Ja see on ilus tasakaal - 2 lapsevanemat saavad nüüd
keskmiselt 2 last, kes mõlemad jäävad ellu

Pered on väga rõõmsas tasakaalus.

See on tänapäeval maailmas kõige normaalsem
pereolukord

Ja mida see tähendab tuleviku jaoks?

Ma näitan teile parimat prognoosi tuleviku
kohta

parimatelt demograafidelt ÜRO Rahvastiku
Osakonnas

Ja see näeb välja selline.

Kõigepealt see jätkub, kuni 8-ni... siis
kasvab see 9-ni... ja siis läheb see siia...

Aga näete - see aeglustub!

Sajandi lõpuks muutub see sirgjoonelisemaks

Ja kui me vaatame lähemal, on näha,

et meid ootab ees "aeglustumine" ja
rahvastiku kiire kasvu lõpp.

Aga loomulikult on selles prognoosis teatav
hulk määramatust

Aga me oleme kindlad, et selle sajandi
jooksul oleme me rahvastiku kiire kasvu lõpul

See kõik on tänu langeva sündimuse
märkimisväärsele mõjule

Vaadake siia. Minnes selle juurde tagasi

näitan ma teile näidates laste arvu maailmas

0-15 aastaste laste arv.

Siit see tuleb. Vaadake:

Laste arv kasvas siin aeglaselt... ja siis
kasvas see ka kiiresti.

Nii et sajandi lõpuks

oli maailmas 2 miljardit last.

See oli minu jaoks oluline aasta, sest siis
sündis Doris. Ta on mu esimene lapselaps.

Ta sündis maailma laste jaoks väga erilisel ajal.

Sest demograafidest spetsialistide hinnangul
alates sellest aastast

läheb laste arv maailmas selliselt.

See ei kasva enam.

Sajandi lõpuks on meil maailmas endiselt
2 miljonit last.

Kui Doris sündis, sisenes maailm laste arvu
tipu ajastusse.

Laste arv ei kasva.

Aga see ajab teid segadusse.

Sest... kuidas saab kogu rahvastik nii kasvada
kui laste arv ei kasva?

Kust kõik need täiskasvanud tulevad?

Ja selleks, et seda selgitada, pean ma need
peened digitaalsed asjad kõrvale jätma

ja näitama teile tõelist võimsat õppematerjali,
mille me oleme välja töötanud.

Daamid ja härrad, ma näitan teile maailma
rahvastikku...

vahuplokkide kujul.

Üks plokk on 1 miljard.

Ja see tähendab, et meil on maailmas
2 miljardit last.

Siis meil on 2 miljardit vanuses 15-30.

Need on ümardatud arvud.

Meil on 1 miljard 30-45 aastast.

Meil on 1 miljard 45-60 aastast

ja siis on meil minu plokk: üle 60 aasta
vanused. Me oleme siin üleval.

See on maailma rahvastik tänapäeval.

Te näete, et 3 miljardit on siit puudu.

Ainult vähesed neist on puudu selle pärast,
et nad on surnud.

Enamus neist on puudu, sest nad ei ole kunagi
sündinudki.

Sest enne 1980 sündis maasilma palju vähem lapsi

Sest oli vähem naisi, kes lapsi sünnitasid.

See on tänane olukord.

Mis tulevikus juhtub?

Kas teate, mis juhtub minusuguste vanade
inimestega?

Nad surevad!

Jah! Siin oli keegi, kes töötab haiglas.

Seega... nad surevad!

Ülejäänud elavad 15 aastat vanemaks ja
saavad 2 miljardit last.

Nemad on nüüd vanaks saanud, aeg on surra.

Ja nemad saavad 15 aastat vanemaks ja
saavad 2 miljardit last.

Nemad surevad ja ülejäänud saavad 15
aastat vanemaks ja saavad 2 miljardit last.

Ahh!

Ilma laste arvu kasvuta,

ilma eluea pigenemiseta,

on meil 3 miljardit inimest rohkem selle
suure ja vältimatu täiskasvanutega täitumise
tõttu,

mis juhtub siis, kui suured noored põlvkonnad
saavad suureks.

On veel üks detail, mis on hea uudis vanematele nagu mina.

Hinnanguliselt elavad vanad inimesed natuke
vanemaks.

Nii et me peame lisama ühe miljardi vanadele
siin üleval.

Ja ma loodan meeleheitlikult, et ma saan
olla osa sellest grupist.

Sest siis ma saan elada kaua ja lugeda
iga-aastast statistikat, ja igal aastal raporteerida.

Aga rääkides mitmete tublite keskkonnaaktivistidega,
kes on keskkonna pärast tõsiselt mures,

ütlevad nad mulle sageli: "Me peame peatama
rahvastiku kasvu 8 miljardi juures."

Kui ma nendega räägin... Esiteks, nad ei tea,
et me oleme jõudnud laste arvu tippu.

ja nad ei tea üldse, et suurem osa ülejäänud
rahvastiku kasvust on vältimatu täiskasvanutega
täitumine.

Nii et me lõpetame enam-vähem sellise
inimeste hulgaga.

Seega me teame mitu miljardit saab olema.
Aga kus nad elavad?

Nüüd ja tulevikus.

Siin on maailm ja siin on 7 miljardit.

Nendest 7 miljonist 1 elab Põhja- ja
Lõuna-Ameerikas

1 Euroopas, 1 Aafrikas,

ja 4 Aasias.

See on tänapäev. Aga kuidas seda meeles
pidada?

Mul on selle meeles pidamiseks lihtne viis -
ma sätin need numbrid selliselt

ja ütlen, et see on maailma PIN kood: 1114

Kuid mis toimub kuni sajandi keskpaigani?

Seda me teame üsna hästi.

Euroopa... kasv puudub. Õigupoolest Euroopa
rahvaarv väheneb.

Ameerika... natuke rohkem inimesi. Peamiselt
pensionärid Ladina-Ameerikas.

Seega pole mingit vahet, kokku umbes sama.

Aasias saab olema 1 miljard rohkem.

Ja siis on rahvaarvu kasv Aasias läbi.

Aafrikas järgmise 40 aasta jooksul rahvaarv
kahekordistub ja jõuab 2 miljardini.

Aga... sajandi lõpupoole

Me teame üsna hästi - rahvaarv ei tõuse Euroopas,
Ameerikas ega Aasias...

Aga Aafrikas, vastavalt tänasele infole, on
oodata veel üht kahekordistumist.

Seega Aafrikas saab olema 4 miljardit.

2100. aastal saab lõplik PIN kood ilmselt
olema 1145.

Seega 2100. aastal saab maailm olema
üsna teistsugune.

Inimesed, kes elavad Vanas Läänes, nagu ma
seda kutsun,

Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas, moodustavad
vähem kui 10% maailma rahvaarvust.

80% rahvastikust elavad siis Aasias ja Aafrikas.

Aga kas siis on piisavalt ressursse, et neid
üleval pidada?

See saab olema tohutu väljakutse ja miski
ei tule automaatselt.

Aga minu arvamus on, et kõigil neil miljarditel
on võimalik koos ilusti elada.

Muidugi on lihtne näha võimalust jõuka ja
rahuliku Aasia jaoks, 5 miljardi elanikuga.

Jaapan, Lõuna-Korea ja teised on juba nüüd
rikkad.

Teel rikkusele järgnevad neile üha suuremad
piirkonnad Hiinas, Indias, Indoneesias ja mitmetes
teistes Aasia riikides.

Isegi vaesematest Aasia riikidest jõuavad
üha rohkemad korralikule elujärjele.

Aga mis saab tulevikus 4 miljardi elanikuga
Aafrikast?

Kas mitte ei hakka suurem osa neist elama
kohutavas vaesuses?

Ma olen Aafrikas näinud äärmist vaesust.

30 aastat tagasi veetsin ma oma elu 2 kõige
pingelisemat aastat töötades arstina

ühes kõige vaesematest riikidest, Mosambiigis,
Aafrika idarannikul.

Mosambiik oli just iseseisvunud peale pikka
sõda Portugali koloniaalvõimu vastu.

Minu ülesanne oli töötada ühena kahest arstist, mõlemad
välismaalased, 300000 inimese jaoks.

Ja siin on see haigla. Mu naine töötas ka seal
ämmaemandana.

See on kogu haigla personal.

Neil valgete kitlitega arstidel oli koloniaalperioodil
võimalus saada vähemalt ühe aasta jooksul
erialast koolitust.

Teised... paljud neist ei osanud isegi lugeda
ega kirjutada.

Kuid nad on kõik töötanud tõelise pühendumuse ja motivatsiooniga!

Kuid patsiendid tulid kõige hullemate haigustega tingituna ekstreemsest vaesusest

ning meie vahenditest ei piisanud tihti,

ja eriti minu oskused noore arstina ei olnud piisavad patsientide vajatustega.

Mosambiik on endiselt väga vaene riik.

Kuid asjalood on tohutult paranenud sellest ajast kui mina seal 30 aastat tagasi olin.

Alustuseks on seal linnas kus ma töötasin nüüd uhiuus haigla.

Uues, palju suuremas haiglas on nüüd 15 arsti, kellest 11 on mosambiiklased.

Kõik töötajad on hästi väljaõpetatud.

Haigla juht dr Cashimo on sünnitusarst.

Kõik viitab sellele, et on ....

on tulemas ...

kaksikud!

Siinne muutus on minu jaoks imetlusväärne!

Meil on kiirabi...

lastearstid ja lastekirurgid.

Meil on suured laborid ja apteek, mis töötab 24 tundi.

Nad päästavad igapäevaselt naisi sünnitusel keisrilõikega, mis minu ajal oli siin võimatu.

Tänapäeval saame me seda siin profesionaalse meeskonnaga teha…

operatsiooniruumis, mis on varustatud vahenditega nagu igalpool mujal maailmas.

Kõik on nii palju edenenud.

Neil, kes tänapäeval Mosambiigis sünnivad, on palju helgem tulevik!

Mitte ainult parema tervise pärast, vaid ka hoogustuva majanduse tõttu,

koos elavnevate sadamate ja turgudega

ning uute tööstusharudega, mis pakuvad uusi töökohti.

Ma tean, et te mõtlete, et need head uudised käivad ainult linnade kohta

Ning see on tõsi!

Suurim probleem on maapiirkondades, kus elab enamik inimestest.

Kuid asjad on muutumas ka siin.

Kaugel põhja Mosambiigi maapiirkonnas asub Mogovolase rajoon.

See on koduks Oliviale, Andrele ning nende noorele perekonnale.

Nagu paljud teised vaesed inimesed maailmas, Olivia ja Andre on farmerid,

kes söövad seda, mida kasvatavad.

Kell on 4 hommikul ning päeva tööd kutsuvad.

Andre läheb otse põllule.

Olivia läheb kõigepealt vee järgi.

Mõlemad peavad kõndima kilomeetreid enne kui kohale jõuavad.

Kulub kaks tundi, et kohale jõuda.

Kui on sagimist, võtab veel rohkem aega.

Kui ma jõuan tagasi olen väsinud ja näljane.

Ilma transpordivahenditeta peab kõike ise kandma.

Olivial ja Andrel on 8 last.

Sündimus on endiselt paljudes Aafrika maapiirkondades kõrge.

Ning kõige vaesematel perekondadel, on kõige rohkem lapsi, keda toita.

Kõik, mida see perekond suudab koguda, müüvad nad maha.

Ma olen tõesti raskustes.

Ma istutan igasuguseid teravilju, aga isegi kõik mis ma üles kasvatan

Ma ikka ei teeni piisavalt raha oma laste jaoks.

Siiski majanduskasv on vaikselt ka maapiirkondadesse jõudmas.

Ma kogusin 3 aastat, et seda katust oma majale panna.

Nüüd on Andrel eesmärgiks üks kindel asi, mis tema meelest võib muuta kõike.

Ma vajan hädasti jalgratast. Ma ei saa minna igale poole ilma rattata.

Jalgrattad võivad muuta vaeste maainimeste elusid suurel määral.

Nad hoiavad iga päev tunde kokku ning jõuavad palju rohkem ära teha.

Jalgrattaga jõuavad nad kanda palju rohkem kandamit turule

ning teenida rohkem raha.

Nad saavad tööd otsima minna

ning haigeks jäädes jõuavad õigeaegselt haiglasse.

Kui ma saan ratta olen väga õnnelik

Sest maja ilma jalgrattata ei ole maja.

Andre ja Olivia on pannud raha kõrvale 2 aastat. Nad ei ole jõudnud koguda siiski veel piisavalt.

Kõik sõltub nüüd seesami seemnetest, mida nad korjavad.

Kui nad saavad nende eest hea hinna, võivad nad toime tulla.

Andre ja Olivia elavad ühes kõige vaesemas riigis.

Ning nad elavad maapiirkonnas, mis on selle riigi kõige vaesem ala.

Seega, kui palju on selliseid inimesi maailmas, kes elavad nagu nemad. Ning kui paljud neist on vaesed.

Ma näitan teile seda kriteeriumit.

Väga lihtne. Vaene... ja ... rikas.

Siin on mul jälle kõik 7 miljardit.

Nad on väga lihtsalt viisil ritta pandud, kõige vaesematest kuni kõige rikkamateni.

Nii, kui palju miljard kõige rikkamatest inimestest teenivad dollareid päevas?

Vaatame siia.

Oh… oohhh…

See tõuseb üles.. tõuseb üles....

Ooh, yoi-yoi, yoi-yoi...

Ma ei uIatu isegi, 100 dollarit päevas.

Vaatame nüüd keskmist miljardit. Kui palju nemad teenivad?

Nad jõuavad kohe... Kõigest 10 dollarit.

Ja nüüd lähen siia kõige vaesema miljardi juurde. Kui palju nad saavad?

Ning…

Kõigest 1 dollar.

See on siin tänapäeva maailma erinevus.

Majandusteadlased tõmbavad joone, mida nad nimetavad ekstreemse vaesuse piiriks.

Veidi üle 1 dollari.

See on siis, kui sa vaevu suudad oma pere ära toita, sa ei saa olla kindel, et sul on toitu iga päev.

1 miljard on selgelt alla poole seda endiselt.

ning teine miljard on mingil määral jagunenud selle piiri vahel.

Ning ülejäänud on sellest piirist üleval pool.

Kõige vaesemad saavad raskustes osta jalanõusid.

ning kui nad saavad jalanõud.. järgmiseks koguvad nad jalgratta jaoks.

See on see koht kus Andre ja Olivia asuvad.

Ning pärast jalgratast, tahetakse mootorratast.

Ning pärast mootorratast, on juba auto.

Ja ma mäletan, kui meie pere sai oma esimese auto, väikse halli Volkswageni.

Esimese asjana läksime Norrasse puhkama, sest Norra on palju ilusam kui Rootsi.

See oli imetore reis!

Ja nüüd olen ma selles grupis. Ma võin olla nagu rikkaim miljard, me saame puhkusele minna lennukitega.

Loomulikult on inimesi, kes on palju rikkamad kui need lennuki inimesed.

Mõned on nii rikkad, et nad kaaluvad võimalust kosmoseturistiks hakata.

Ning sissetuleku erinevus lennuki inimestest kõige rikkamateni siit

on peaaegu sama suur kui lennuki inimestest

siia alla kõige vaesemete pooleni.

Nüüd, kõige tähtsam mis selles mõõdupuust meele jätta on see ...

Et sulle näidata, vajan ma oma redelit.

Mõnikord on vaja mõnda vana hästi toimivat tehnoloogiat ka kasutada.

Siin.

Ma võin siiani ulatuda. Siin nad on, nüüd olen ma tipus.

Probleem meie jaoks, kes me teenime 100 dollarit päevas on see, et kui me vaatame alla poole

nende poole, kellel on 10 või 1 dollarit, nad näevad meie jaosk võrdselt vaesed.

Me ei näe erinevust.

Paistab justkui kõik elavaksid sama hulga rahaga.

Ning nad ütlevad "oh, nad on kõik vaesed".

Ei, ma võin kinnitada, sest ma olen kohtunud ja rääkinud nende inimestega, kes elavad siin all pool

ning ma võin kinnitada, et inimesed siin all

nad teavad väga hästi, kui palju parem oleks elu, kui nad teeniksid 1 dollari asemel 10 dollari.

10 korda rohkem sissetulekut.

See on suur erinevus.

Et seda mõista, siis see on see, mida Olivia ja Andre proovivad nüüd teha.

Iga väike samm, mida nad teevad sellel joonel

jalanõudest jalgratta suunas

võib tunduda väike kaugelt vaadatuna, kuid nende eludes on see suur erinevus.

Ja kui Andre ning Olivia saaksid selle ratta, viiks see neid kiiremini parema elu ja rikkuse juurde.

Täna valmistuvad Andre ja Olivia seesamiseemnete müümist, mida nad on mitu kuud kasvatanud.

Hind oli ennemalt 25 metikali.

See aasta on see parem.

Me loodame müüa 40-45 metikali eest.

Aga Andre ja Olivia peavad olema ettevaatlikud, et neile õiget hinda makstakse.

Me oleme teada saanud, et osad kokkuostjad on kaale manipuleerinud.

Kui me ise oleme kaaludes saanud 10 kilo...

… siis kui see kokkuostja juurde viia, võivad nad öelda, et see on 7 või 8 kilo.

Andre läheb müüma.

Ja ta loodab, et viimast korda, vajab ta abi vilja kandmiseks turule.

Andre peab nüüd säilitama oma mõistuse.

Hei, hei mu sõber. Arvuta korralikult!

Tehing on tehtud. Ning Andre on õnnelik saadud hinna eest.

Nüüd ma lähen raiskan oma raha

Nüüd on see hetk, mille nimel perekond on nii raskelt töötanud.

Andrel võttis terve hommik, et jõuda turule.

Nüüd saab ta vähem kui tunniga koju sõita.

Sa ostsid ratta!

Jah kallis, ma ostsin ratta!

Ratast kasutatakse korda mööda.

Lapsed toovad sellega vett.

Andre kannab vilja sellega turule

ja mis kõige olulisem, Olivia ja Andre jõuavad nüüd lihtsalt täiskasvanute tundidesse

kus nad õpivad paremini arvutama, ja kuidas lugeda ja kirjutada.

Nüüd ma tahan koguda mootorraatta jaoks, et saaksin sellega oma naist ja lapsi kanda.

Seda ma tahaks järgmisena

On väga tore näha, et Olivia ja Andre pedaalivad end välja ekstreemsest vaesusest.

Ning nad kasutavad jalgratast lugemistundi minemiseks.

Haridus on väga oluline inimeste ja rahvaste edasiminekuks.

Kuid kui palju teatakse, mis on toimunud haridusega maailmas?

Aeg jällegi briti teadmatuse uuringuks

Siit me lähme.

Küsisime, mitu protsenti maailma täiskasvanutest on kirjaoskajad, oskavad lugeda ja kirjutada.

Kas võin publikult küsida? Kui paljud pakuvad 20 %? Käed üles.

40 protsenti?

60 protsenti?

Ja 80 protsenti? Ah, ah, ah.

Siin on briti tulemused

Nüüd kasutades briti tulemusi, peaksid sa aru saama, milline on õige variant.

Loomulikult, 80 protsenti on õige vastus.

Vähemalt olite selgelt paremad kui briti keskmine. At least you were clearly better than the British average.

Jah, 80 protsenti maailma elanikkonnast oskavad lugeda ja kirjutada.

Kirjaoskus on 80%... Tegelikult, viimastel andmetel veidi kõrgemgi.

Kui ma oleksin võrrelnud neid tulemusi taas šimpansitega, te teate...

saame šimpansitelt juhuslikud tulemused.

Aga saame 3 korda rohkem õigeid vastuseid kui britid.

ja nüüd ülikooli inimesed

Võib-olla nad teavad seda.. oh, isegi halvem.

Mida pagana pihta Briti ülikoolides küll õpetatakse?

Üldine arvamus maailmast on vananenud mitmeid dekaade. Meedia on unustanud sellest rääkida.

Kuid see võib olla sellest, et maailm muutub nii kiiresti.

Daamid ja härrad,

Ma näitan teile oma kõigi aegade lemmikut joonist,

Ma näitan 200 riigi ajalugu 200 aasta vältel vähem kui 1 minuti jooksul.

Mul on telg sissetuleku jaoks. Mul on teine telg eluea jaoks.

Ma alustan aastast 1800 ja seal on kõik riigid

Ja 1800 aastal olid kõik all vaeste ja haigete nurgas, kas näete?

Madal eluiga, vähe raha.

Ja siin tuleb tööstusliku revolutsiooni mõju.

Loomulikult, Lääne-Euroopa riigid hakkavad saama rikkamaks, kuid alguses ei ole tervemad

Ja need koloniaalvõimu all olevad maad ei saa millestki kasu,

nad jäävad sinna teise vaesesse nurka.

Nüüd on tervis siin paremaks muutumas, see tõuseb siia ülesse ning me astume uude sajandisse.

Ja kohutav Esimene maailmasõda ja siis majanduslangus pärast seda.

Ja siis Teine maailmasõda.

Ooh. Ja nüüd iseseisvus.

Ja iseseisvusega paraneb tervis kiiremini kui kunagi varem.

Ja nüüd algab kiire majanduse järele jõudmine Hiinas ja teistes Ladina-Ameerika riikides.

Nad jõuavad siia.

Ja India järgneb sinna ja ka Aafrika riigid on järgnemas.

See on imeline muutus, mis on maailmas toimunud.

Teate, eesotsas on meil USA ja Suurbritannia hetkel, aga nad ei liigu enam nii kiiresti.

Kiiresti liikujad on siin keskel.

Hiina on liikumas väga kiiresti et järgi jõuda. Ja Bangladesh...

Vaadake, Bangladesh on juba siin, nüüd üsna terve ja kiire majanduskasvuga.

Ja Mosambiik. Jah, Mosambiik on siin taga, aga nad kiiresti liikumas õiges suunas.

Kuid kõik see, mida ma näitan, on riigi keskmised.

Kuidas on lood inimestega? Kas inimesed on saanud ka parema elu?

Ma näitan teile nüü, midagi sellist, mis teeb mind statistikuna väga põnevile.

Ma näitan teile sissetuleku jaotust. Erinevust inimeste vahel.

Ja selleks, viin mullikesed tagasi 50 aasta taha

ja nüüd vaatame ainult raha.

Ja et seda teha, peame laiendama ja kohandama telge, sest kõige rikkamad on nii rikkad ja kõige vaesemad nii vaesed,

et see on palju suurem erinevus kui lihtsalt riikide vahel.

Ja nüüd laseme riigil siia alla kukkuda. See on USA,

ning laiendame, et näidata ulatust riigis.

Ja ma võtan alla kõik Ameerika riigid.

Ja nüüd te näete kõige rikkamatest kõige vasemate inimesteni.

Ja kõrgus näitab siin kui palju on inimesi igal sissetuleku tasemel.

Ja nüüd toome Euroopa alla.

Ja kõige üles panen ma Aafrika.

Ja lõpuks, piirkond kõige suurema elanikkonnaga - Aasia.

1963 aastal oli maailm moodustunud kahest kühmust:

kõige pealt, rikaste kühm, see on nagu kaamel, kas pole?

Esimene kühm siin kõige rikkamatest on eurooplased ja ameeriklased.

Ja kõige vaesem kühm siin on Aasia ja Aafrika.

Ja vaesuspiir oli siin.

Kas näete, kui palju inimesi oli ekstreemses vaesuses 50 aastat tagasi?

Ja enamik neist oli Aasiast.

Ning inimesed arvasid, et Aasia ei saa kunagi vaesusest välja, täpselt nagu osad inimesed ütlevad tänapäeval Aafrika kohta.

Nii, mis on toimunud?

Ma alustan maailma.

Ning te näete, et paljud inimesed sünnivad vaesusesse, aga Aasia liigub suurema sissetuleku suunas

ja 1 miljard läheb ekstreemsest vaeseusest välja sel viisil

ning kogu maailma kuju muutub, kaamel on surnud.

See sünnib uuesti kui üksküür-kaamel.

Ja mida te siit näete,

on erinevus rikastest, et enamik inimestest on keskel,

ning palju väiksem proportsioon maailmast on nüüd ekstreemses vaesuses

Aga olge ettevaatlikud, neid on siiski veel väga palju: rohkem kui 1 miljardit on ekstreemses vaesuses.

Nüüd on küsimus selles: kas see "ekstreemsest vasesusest üle saamine" jätkub

Aafrika inimeste seas ja ka uute miljardite jaoks Aafrikas?

Ma arvan, see on võimalik, isegi tõenäoline, et enamik Aafrika riikidest tõusevad vaesusest välja.

See vajab teadlikku tegevust ja suuri investeeringuid, aga see võib toimuda.

Paljud Aafrika riigid ei arene samas tempos.

Vähesed liiguvad väga kiiresti, teised on takerdunud konflikti.

Aga enamus, nagu ka Mosambiik, teevad järjekindlaid edusamme.

Aga kuid toita ära kõik uued Aafrika inimesed tulevikus?

Jah, seal on puudujääke, kuid samuti väga palju potentsiaali.

Põllumajanduse saagikus on tänapäeval Aafrikas vaid murdosas sellest, mis seal parema tehnoloogiaga võiks olla.

Ning Aafrika jõgesid kasutatakse veel väga vähe niisutamiseks.

Ühel päeval võivad Aafrikas vuriseda kombainid ja traktorid ning kasvatada toitu veel paljude miljardite jaoks.

Ja palun, ära arva, et ainult mina mõtlen, et Aafrika saab hakkama.

ÜRO on seadnud endale ametliku uue eesmärgi: elimineerida ekstreemne vaesus järgneva 20 aasta jooksul.

Kõik mõistavad, et see on suur väljakutse, kuid ma tõsiselt usun, et see on võimalik.

Kujutage ette, kui see saab tõeks.

Nüüd, mida me oleme seni näinud, et rikaste lõpuosa liigub...

ja keskmine osa.. see liigub. Aga see vaesete osa on takerdunud.

Siin ekstreemses vaesuses me leiame enamus kirjaoskamatutest.

Siin on kõrge lastesuremus ning endiselt palju lapsi naise kohta.

See on justkui ekstreemne vaesus taastoodab ennast, kui seda ei lõpetata kiiresti.

Aga Andre ja Olivia, ja inimesed nagu nemad, töötavad väga palju, et sellest välja saada

ning kui nad vaid saaks õiget abi oma valitsuselt ja kogu maailmalt

asjadega nagu, kool, tervishoid, vaktsiinid, maanteed, elekter, rasestumisvastased vahendid,

saaksid nad hakkama, aga nad saaksid peamiselt hakkama enda raske tööga.

Siin me läheme... läheme edasi... vaatame, kuidas Andrei ja Olivia joone ületavad.

See on võimalik mõne aastakümnega. Jah!

Aga vaesusest pääsemine on alles algus.

Inimesed tahavad minna mööda seda joont hea elu suunas.

Aga mida hea elu tähendab?

Enamuste maailma inimeste jaoks tähendab hea elu, mille poole nad pürgivad, rohkem masinaid ja rohkem energia kasutamist.

Seega on siin probleem. Sest kõik see lisab kaalu ühele suurimale ohule tuleviku jaoks: tõsine kliimamuutus.

80 protsenti energiast, mida maailm kasutab, tuleb endiselt fossiilkütustest,

ja teadus näitab, et kliima võib tulevikus dramaatiliselt muutuda,

kõigi nende fossiilkütuste põletamise jätkamisest tuleneva CO2 emissiooni tõttu.

Ma ei ole kõige õigem inimene rääkima teile, kui tõsine kliimamuutus olema

ja ma ei ole ka spetsialist selles vallas, kuidas seda ennetada.

Küll aga saan ma teile näidata andmeid, et te saaks aru, kes CO2 emiteerib.

Ma näitan seda.

Te mäletate mõõdupuud kõige vaesemast miljardist kõige rikkama miljardini

nendest, kes suudavad endale vaevu jalanõusid lubada, kuni nendeni, kes lendavad lennukitega.

See näitab maailmas ühe aasta jooksul kasutatava fossiilkütuse kogust.

kivisüsi, nafta ja looduslik gaas.

Ja see kujutab enam-vähem kogu CO2 emissiooni.

Kui suure osa sellest kasutab rikkaim miljard?

Poole sellest.

Nüüd rikkuselt teine miljard.

Poole ülejäänust.

Ja te saate aru, et kolmas miljard kasutab

poole ülejäänust. Ja teised ei kasuta peaaegu midagi.

Need on ümardatud arvud, aga see näitab selgelt, et peaaegu kogu fossiilkütuse kasutavad ära rikkuselt 1., 2. ja 3. miljard.

Nad kasutavad üle 85%

Vähemasti rikkaim miljard ei kasva enam, aga me ei ole veel näinud, kas neid ka vähemaks jääb.

Ja järgnevatel aastakümnetel on nende kahe majanduslik kasv

see, mis suurendab fossiilkütuste kasutamist ja CO2 emissiooni.

Isegi kui nemad siin pääsevad äärmisest vaesusest ja saavad rikkamaks kuni mootorrattani välja,

ei aita see eriti kaasa CO2 emissioonile.

Ja rääkides rahvastiku kasvust, suurem osa lisamiljarditest järgmisel 40 aastal on siin selles grupis.

Aga ikkagi, kui küsida kõige rikkama otsa inimestelt, tundub, et nad eksivad kõiges.

Nad vaatavad oma kõrge emissiooniga alla maailmale ja ütlevad:

"Ah, teie seal, te ei saa elada nagu meie, te hävitate planeedi."

Näete, ma leian, et nende järelejõudvate inimeste argumendid on palju õigemad ja loogilisemad.

Nad ütlevad: "Heh! Kes olete teie, et te ütlete meile, et me ei saa teie moodi elada?

Parem muutke kõigepealt iseennast, kui te tahate, et meie toimiks teisiti."

On palju hädavajalikke asju, et elada head elu, mida maailmas miljarditel veel ei ole.

Andre külas ja majas, ja väga paljudel nende sarnastel, ei ole isegi elektrit.

Mosambiigil on tohutud kivisöe varud

ja kui nemad ja teised vaeseimad riigid ehitavad uusi taskukohaseid kivisütt põletavaid elektrijaamu elektri ja tööstuse jaoks

ei usu ma, et keegi neist peaks sekkuma, kes emiteerib rohkem CO2.

Nüüd küsin ma teilt kaks küsimust, mida ma tihti on rootsi tudengitelt küsin.

Esimene on: kui paljud teist ei ole reisinud lennukiga sellel aastal?

Uh-huh.

Üsna vähesed saavad hakkama lendamiseta. Järgmine küsimus on:

Kui paljud teist on saanud hakkama pesumasinata ning on käsitsi pesnud kõik voodilinad,

riided ja pesu eelmise aasta jooksul?

Nii ma arvasingi, mitte ükski.

Kõik, kes saavad endale lubada pesumasina kasutamise, isegi tulihingelised keskkonnakaitsjad

Ja ma endiselt mäletan päeva, kui minu perekond sai pesumasina.

See oli 1. november 1952.

Vanaema kutsuti esimesena masinat täitma.

Ta oli käsitsi pesnud 9-liikmelise pere pesu kogu oma elu.

Ning kui ta masina täis laadis, istus ta toolile ja vaatas kogu programmi tunni jooksul.

Ta oli täiesti lummatud.

Mu ema jaoks tähendas see palju rohkem vaba aega tegutsemaks teiste asjadega.

Ta võis lugeda raamatuid mulle, ma arvan see tegigi minus professori.

Pole ime, et tänasime terasetehast,

tänasime pesupulbri tehast, ja elektrijaama.

Nüüd...

Kui mõelda, kuhu see kõik meid jätab, on mul vaid üks väike tagasihoidlik nõuanne teile,

lisaks kõigele muule: vaadake andmeid.

Vaadake maailma kohta käivaid fakte.

Ning te näete, kus me asume praegu ning kuidas me saame edasiliikuda kõigi nende miljarditega meie kaunil planeedil.

Ekstreemse vaesuse probleem on suuresti vähenenud

ning on esimene võimalus meie ajaloos see lõpetada igaveseks.

Rahvaarvu kasvu probleem on tegelikult juba lahenemas, T

laste juurdekasvu arv on peatunud.

Kliimamuutumise probleemis saame me veel kõige hullemast hoiduda.

Kuid see vajab seda, et kõige rikkamad, nii ruttu kui võimalik,

leiaksid tee määramaks oma vahendite ja energia kasutamise sellisele tasemele, et samm sammult,

saaks seda jagada 10 või 11 miljardit selle sajandi lõpus.

Ma ei ole end kunagi nimetanud optimistiks,

aga ma usun võimalustesse.

Ja ma ütlen, maailm on märksa parem, kui paljud teist arvata võivad.

Suur tänu teile!