Sam Richards: radikaalne eksperiment empaatia vallas

Sotsioloog Sam Richards juhib üritusel TEDxPSU publiku seas viibivaid ameeriklasi samm sammult läbi mõtteprotsessi ja esitab erakordse väljakutse: kas nad mõistavad - mitte ei kiida heaks, aga mõistavad - iraagi mässaja motiive? Ja veel enam, kas keegi saab üldse tõeliselt teist inimest mõista ja tema vastu empaatiat tunda?

Mu üliõpilased küsivad minult sageli:

"Mis on sotsioloogia?"

Ma vastan: "See on õpetus

sellest, kuidas inimesi mõjutavad

asjad, mida nad ei näe."

Nad küsivad: "Kuidas saan ma siis sotsioloog olla?

Kuidas ma saaksin mõista nähtamatuid jõude?"

Ma vastan: "Empaatia abil.

Alustage empaatiaga.

Kõik algab empaatiast.

Astuge korraks oma rollist välja

ja pange end teise inimese rolli."

Toon teile näite.

Kujutan ette oma elu,

kui sada aastat tagasi

oleks Hiina olnud maailma võimsaim riik

ja nad oleksid tulnud USAsse,

otsides kivisütt,

ja nad oleksid leidnud seda siitsamast üsna palju.

Varsti hakkasid nad vedama seda sütt

tonnide kaupa,

vagunite kaupa, laevatäite kaupa

tagasi Hiinasse ja mujale maailma.

Seda tehes said nad uskumatult rikkaks.

Nad ehitasid kauneid linnu,

mida varustati energiaga selle kivisöe abil.

Aga siin, USAs,

nägime me lootusetut majanduslikku olukorda ja puudust.

See oli see, mida ma nägin.

Nägin inimesi virelemas,

teadmata, mis on mis ja kuidas edasi.

Ja siis esitasin endale küsimuse.

Küsisin: "Kuidas on võimalik, et meie siin USAs oleme nii vaesed,

kivisüsi on ju ometi väärtuslik loodusvara,

mis toodab nii palju raha?"

Ja ma mõistsin,

et hiinlased on saavutanud kavala kokkuleppe

USA väikesearvulise valitseva klassiga,

kes pistsid kogu selle raha ja rikkuse enda tasku.

Meie, ülejäänud, keda on enamik,

peame virelema.

Ja hiinlased andsid meie vähemuses olevale valitsevale eliidile

hulgaliselt sõjariistu ja keerulist tehnoloogiat,

tagamaks, et minusugused inimesed

ei protestiks selle suhte vastu.

Kas see kõlab tuttavlikult?

Ja nad õpetasid ameeriklasi välja,

et nad aitaksid kivisütt kaitsta.

Kõikjal võis näha Hiina sümboleid -

kõikjal, alatise meeldetuletusena.

Ja Hiinas,

mida seal räägitakse?

Mitte midagi. Nad ei räägi meist. Nad ei räägi kivisöest.

Kui nende käest küsida,

vastavad nad: "Teate, meil on kivisütt vaja.

Tähendab, olge normaalsed, ma ei saa ju kütet välja keerata.

Te ei saa seda eeldada."

Ja ma muutun vihaseks, lähen närvi,

just nagu paljud tavalised inimesed.

Me hakkame vastu ja asi läheb väga inetuks.

Hiinlased reageerivad samuti väga inetult.

Enne kui me arugi saame, saadavad nad siia tankid

ja seejärel oma väeüksused

ja paljud inimesed saavad surma

ja olukord on äärmiselt keeruline.

Kas te suudate ette kujutada,

mida te minu olukorras tunneksite?

Kas te suudate kujutleda, et väljute sellest hoonest

ja näete seal eemal tanki

või autokastitäit sõdureid?

Ja kujutlege, mida te tunneksite.

Sest te teate, miks nad seal on ja mida nad seal teevad.

Te tunnete viha ja hirmu.

Kui te seda suudate, siis see ongi empaatia.

Te olete asetanud ennast minu olukorda.

Ja te peate seda tundma.

Nii, see oli soojenduseks.

See oli soojendus.

Nüüd teeme läbi

tõeliselt radikaalse eksperimendi.

Ma palun, et minu ülejäänud kõne ajal

asetaksite te ennast

tavalise araablasest moslemi olukorda,

kes elab Lähis-Idas,

ennekõike Iraagis.

Et teid aitada -

võib-olla olete selle Bagdadi keskklassi perekonna liige

ja tahate seda, mis on teie lastele parim.

Te tahate, et teie lastel oleks parem elu.

Te jälgite tähelepanelikult uudiseid,

loete ajalehte, käite sõpradega kohvikus

ja loete ka ajalehti mujalt maailmast.

Vahel vaatate isegi satelliittelevisiooni,

USA telekanalit CNN.

Nii et teil on aimu, mida ameeriklased mõtlevad.

Aga tegelikult tahate te lihtsalt endale paremat elu.

See on teie soov.

Te olete araablane, moslem, kes elab Iraagis.

Te tahate endale paremat elu.

Lubage, ma aitan teid.

Lubage, ma aitan teid mõne asjaga,

mida te võib-olla mõtlete.

Esiteks: see sissetung teie maale

viimase 20 aasta jooksul ja enne seda,

põhjus, miks keegi, eriti USA, teie maast huvitub,

on nafta.

Asi on naftas - seda teavad kõik.

Inimesed USAs teavad, et asi on naftas.

Asi on selles, et kellelgi teisel

on kavatsused seoses teie loodusvaradega.

See on teie loodusvara, mitte kellegi teise.

See on teie maa, teie loodusvara.

Kellelgi teisel on sellega seoses kavatsused.

Ja kas teate, miks?

Mis nad sellele silma viskavad?

Sest kogu nende majanduslik süsteem

sõltub sellest naftast,

välismaalt saadud naftast,

naftast, mis on pärit paikadest, mis pole nende omad.

Mida te veel neist inimestest arvate?

Ameeriklased on rikkad.

Nad elavad suurtes majades, neil on suured autod,

neil kõigil on heledad juuksed, sinised silmad, nad on õnnelikud.

Te mõtlete nii. Loomulikult pole see tõsi,

aga sellise mulje jätab meedia ja selline mulje teile jääbki.

Neil on suured linnad

ja need linnad sõltuvad kõik naftast.

Mida te oma kodumaal näete?

Vaesust, ahastust, virelemist.

Vaadake, te ei ela rikkas riigis.

See on Iraak.

See on see, mida te näete.

Te näete, kuidas inimesed virelevad.

See ei ole lihtne - te näete palju vaesust.

Ja see tekitab teis tundeid.

Nendel inimestel on kavatsused seoses teie loodusvaraga

ja see on see, mida te näete?

Veel üks asi, mida te näete ja millest räägite -

ameeriklased ei räägi, aga teie räägite.

See on maailma militariseerumine,

mille keskpunktiks on USA.

Ja USA on vastutav

peaaegu poole eest

maailma militaarkuludest -

neli protsenti maailma rahvastikust.

Te tunnete ja näete seda iga päev.

See on osa teie elust.

Ja te räägite sellest oma sõpradega.

Te loete selle kohta.

Kui Saddam Hussein oli võimul,

ei hoolinud ameeriklased tema kuritegudest.

Kui ta gaasitas kurde ja Iraani,

ei hoolinud nad sellest.

Aga kui kaalul oli nafta,

siis muutusid asjad äkki oluliseks.

Ja veel üks asi, mida te näete,

on see, et USA,

maailma demokraatia keskpunkt,

ei paista tõtt-öelda

toetavat demokraatlikke riike kogu maailmas.

On palju riike, naftat tootvaid riike,

mis ei ole kuigi demokraatlikud, aga mida USA toetab.

See on veider.

Need sissetungid, need kaks sõda,

need kümme aastat sanktsioone,

kaheksa aastat okupatsiooni,

ülestõus, mis teie rahva hulgas on vallandatud,

sajad tuhanded

surnud tsiviilisikud,

kõik nafta pärast.

Paratamatult mõtled sa sellele.

Sa räägid sellest.

See on sul alati meeles.

Sa küsid: "Kuidas on see võimalik?"

Ja see mees, ta on tavaline mees -

su vanaisa, su onu,

su isa, su poeg,

su naaber, su õpetaja, su õpilane.

Õnnelik ja rõõmus elu

asendus äkki kurbuse ja leinaga.

Iga inimest sinu maal

on puudutanud vägivald,

verevalamine, valu,

õudus - igaüht.

Sinu riigis pole ühtegi inimest,

keda see poleks puudutanud.

Aga on veel üks asi.

Nende inimeste juures on veel midagi,

nende ameeriklaste juures, kes siia tulid.

Sa näed nende juures veel midagi - mida nad ise ei näe.

Mida sa näed? Nad on kristlased.

Nad on kristlased.

Nad kummardavad Kristust, neil on ristid, nad kannavad Piiblit kaasas.

Nende Piiblitel on väike märk

tekstiga "USA armee".

Ja nende juhid:

enne kui nad saadavad oma pojad ja tütred

sinu maale sõtta -

ja sa tead, mis põhjusel -

enne kui nad neid teele saadavad,

lähevad nad kristlikku kirikusse ja palvetavad kristlaste jumala poole,

paludes sellelt jumalalt kaitset ja teejuhatust.

Miks?

Loomulikult selleks, et kui sõjas sureb inimesi,

oleksid need moslemid, iraaklased -

mitte ameeriklased.

Sa ei taha, et ameeriklased sureksid. Kaitseme oma sõdureid.

Ja see tekitab sinus tundeid -

loomulikult tekitab.

Ja nad teevad imelisi asju.

Sa loed ja kuuled selle kohta.

Nad on siin, et ehitada koolimaju ja aidata inimesi - see on nende plaan.

Nad teevad häid asju, aga nad teevad ka halbu asju

ja sul on raske neil vahet teha.

On selliseid mehi nagu kindralleitnant William Boykin.

Ta on mees, kes ütleb, et teie jumal on võltsjumal.

Teie jumal on ebajumal, tema jumal on tõeline.

Tema arvates on Lähis-Ida probleemide lahenduseks

pöörata teid kõiki kristlasteks

ja juurida välja teie usk.

Teie teate seda. Ameeriklased ei loe selle mehe kohta.

Nad ei tea temast midagi, aga teie teate.

Te levitate seda. Te levitate tema sõnu.

See on tõsine asi.

Ta oli teise Iraagi invasiooni ajal üks ülemjuhatajaid.

Sa mõtled: "Kui see mees niimoodi arvab,

siis arvavad ilmselt kõik sõdurid niimoodi."

Ja on veel üks sõna -

George Bush nimetas seda sõda ristisõjaks.

Ameeriklased mõtlevad: "Ah, ristisõda.

Mida iganes. Ma ei tea."

Sina tead, mida see tähendab.

See on püha sõda moslemite vastu.

Tungi sisse, alista nad ja võta nende loodusvarad.

Kui nad alla ei anna, tapa nad.

See on asja sisu.

Sa mõtled: "Need kristlased tulevad siia meid tapma."

See on hirmutav.

Sul on hirm. Muidugi on sul hirm.

Ja mees nimega Terry Jones -

tema on see, kes tahab Koraane põletada.

Ameeriklased mõtlevad: "Ta on jobu.

Ta on endine hotellijuhataja,

tema kirikusse kuulub kolm tosinat liiget."

Nad naeravad ta välja. Sina ei naera teda välja.

Sest kui arvestada kogu konteksti,

on see väga loogiline.

Muidugi suhtuvad ameeriklased niimoodi,

nii et inimesed üle kogu Lähis-Ida, mitte ainult sinu riigis,

hakkavad protestima.

"Ta tahab põletada Koraane, meie pühi raamatuid.

Need kristlased, kes nad on?

Nad on nii halvad, nad on nii õelad -

sellised nad ongi."

See on see, mida sa mõtled araablasest moslemina,

iraaklasena.

Muidugi mõtled sa nii.

Ja siis ütleb su onupoeg:

"Kuule, vaata seda veebilehte.

Sa pead seda nägema - noorte sõjaväeline piiblilaager.

Kristlased on hullud.

Nad treenivad väikesi lapsi Jeesuse sõduriteks.

Nad võtavad väikesed lapsed ja lasevad neil niisuguse õppe läbida,

õpetavad neid ütlema "Just nii"

ja kranaate heitma ning relvi hooldama.

Ja sa lähed sellele veebilehele.

Esimese asjana seisab seal tekst "USA armee".

Kristlased on ju segased. Kuidas nad teevad midagi sellist oma väikeste lastega?"

Sa loed seda veebilehte.

Loomulikult ütlevad USAs kristlased või ükskõik kes:

"See on mingi pisitilluke kirik mingis kolkas."

Aga sina ei tea seda.

Sinu jaoks on see tüüpiline kristlus.

See on kõikjal veebis kättesaadav - sõjaväeline noorte piiblilaager.

Ja vaadake seda:

nad isegi õpetavad oma lapsi -

nad treenivad neid samamoodi nagu USA merejalaväelasi.

Kas pole huvitav.

Ja see hirmutab sind.

Näete neid mehi siin?

Mina, Sam Richards, tean, kes need mehed on.

Need on minu üliõpilased, mu sõbrad.

Ma tean, mida te mõtlete: "Sa ei tea."

Sinu pilgu läbi

on nad midagi muud.

Sinu jaoks on nad kristlastest vallutajad.

Meie USAs ei näe seda niimoodi,

aga sina näed.

Palun.

Muidugi sa eksid.

Sa üldistad. See on viga.

Sa ei mõista ameeriklasi.

See ei ole kristlaste sissetung.

Me ei ole siin ainult nafta pärast, on palju muid põhjuseid.

Sa eksisid. Sa panid mööda.

Ja muidugi enamik teist ei toeta ülestõusu,

te ei toeta ameeriklaste tapmist,

te ei toeta terroriste.

Muidugi mitte. Väga vähesed inimesed toetavad.

Aga mõned teist toetavad.

Ja see on nende vaatepunkt.

Nii, nüüd teeme me järgmist.

Astuge välja sellest rollist,

milles te praegu olete

ja tagasi oma tavapärasesse olukorda.

Nii, kõik on siin ruumis tagasi.

Nüüd tuleb meie radikaalne eksperiment.

Oleme kõik kodus tagasi.

See foto: see naine,

ma tõesti tajun teda.

Ma tajun teda.

Ta on mu õde,

mu naine, mu nõbu, mu naaber.

Ta on mulle ükskõik kes.

Need mehed, kes siin seisavad, igaüks siin fotol.

Ma tajun seda fotot.

Ma tahan, et te teeksite järgmist.

Lähme tagasi minu esimese näite juurde hiinlaste kohta.

Ma tahan, et te läheksite sinna.

Asi on kivisöes ja hiinlased on siin, USAs.

Ma tahan, et te kujutleksite teda hiinlannana,

kes saab Hiina lipu,

sest tema armastatu on surnud Ameerikas,

kivisöest põhjustatud ülestõusus.

Need sõdurid on hiinlased

ja kõik ülejäänud on ka hiinlased.

Mis tunnet see pilt tekitab sinus kui ameeriklases?

Mida sa sellest stseenist arvad?

Proovige seda. Tuleme tagasi.

See on see stseen siin.

See on ameeriklane, ameerika sõdurid,

ameeriklanna, kes kaotas oma armsama

Lähis-Idas - Iraagis või Afganistanis.

Aseta end rolli,

mine tagasi sellesse rolli,

kus sa olid araablasest moslem, kes elab Iraagis.

Mida sa tunned ja mõtled

seoses selle fotoga,

seoses selle naisega?

Nii.

Tulge mu mõttega kaasa,

sest ma võtan siin suure riski.

Ma kutsun teid võtma seda riski koos minuga.

Need mehed siin on ülestõusnud.

Nad võeti kinni ameerika sõdurite poolt,

sest nad püüdsid tappa ameeriklasi.

Ja võib-olla neil õnnestus see.

Pange end nende ameeriklaste rolli,

kes nad kinni võtsid.

Kas te tunnete raevu?

Kas te tunnete, et te tahaksite

nende meeste kaela murda?

Kas te suudate seda kujutleda?

See ei tohiks keeruline olla.

Te lihtsalt - oh pagan.

Nüüd pange ennast nende rolli.

Kas need on brutaalsed tapjad

või patriootidest kaitsjad?

Kummad?

Kas te tunnete nende viha,

nende hirmu,

nende raevu

seoses sellega, mis nende maal toimub?

Kas te kujutate ette,

et võib-olla täna hommikul üks neist

kummardas alla ja kallistas oma last

ja ütles: "Kullake, ma tulen hiljem koju.

Ma lähen kaitsma teie vabadust, teie elu.

Ma hoolitsen meie eest,

meie maa tuleviku eest."

Kas te suudate seda ette kujutada?

Kas te suudate kujutleda end seda ütlemas?

Kas te saate sellega hakkama?

Mis te arvate, mida nad tunnevad?

Näete, see on empaatia.

Samuti on see mõistmine.

Te võite küsida:

"Sam, miks sa sellise asjaga tegeled?

Miks kasutada kõigist võimalikest just seda näidet?"

Ja mina vastan - sellepärast, et... sellepärast.

Teil on lubatud neid inimesi vihata.

Teil on lubatud vihata neid

iga rakuga oma kehas.

Kui ma suudan panna teid

astuma nende rolli

ja kõndima selles isegi sentimeetrit,

ühtainsat sentimeetrit,

siis kujutlege sotsioloogilist analüüsi,

mida te suudate teha oma elu teistes aspektides?

Te suudate käia terve kilomeetri,

kui asi puutub mõistmisesse,

miks mõni inimene sõidab

kiirteel 60-kilomeetrise tunnikiirusega,

miks teie teismeline poeg niimoodi käitub

või miks teie tüütu naaber

niidab pühapäeva hommikuti muru.

Mis ka ei juhtuks, te suudate seda.

Ma ütlen oma üliõpilastele:

astuge oma pisitillukesest maailmast välja.

Astuge sisse kellegi teise

pisitillukesse maailma.

Ja siis tehke seda veel ja veel ja veel.

Ja äkki moodustavad need väikesed sõnad

keerulise võrgustiku.

Nad moodustavad suure, keerulise maailma.

Ja äkki, isegi seda taipamata,

hakkate te nägema maailma teistsugusena.

Kõik on muutunud.

Kõik teie elus on muutunud.

Ja selles ongi asja mõte.

Pange tähele teiste elu,

teistsuguseid nägemusi.

Kuulake teisi inimesi,

valgustage iseennast.

Ma ei ütle,

nagu ma toetaksin terroriste Iraagis,

aga sotsioloogina

ütlen ma seda,

et ma mõistan.

Ja nüüd võib-olla mõistate teie ka.

Aitäh.

(Aplaus)