Ähvardamata saad, mida tahad | Tali Sharot | TEDxCambridge

Uurimused näitavad, et ähvardused ja hoiatused ei mõjuta käitumist eriti. Mis siis paneks meid teisiti tegutsema? Tali Sharot räägib kolmest vajalikust asjast, et sa saaksid ähvardusteta seda, mida tahad.
Dr Tali Sharot Londoni University College'i neuroteadlane ja Affective Brain Lab'i direktor.

Meil kõigil on harjumusi,

mida me muuta tahaksime.

Ja kindlasti on inimesi,
kellel me tahame aidata

paremaid harjumusi omandada.

Võib-olla oma lapsel,
abikaasal, töökaaslasel.

Ma tahan sulle rääkida
uutest uurimustulemustest,

kust selgub väga tähtis asi,

mis paneb inimesi oma harjumusi muutma.

Aga enne seda räägime strateegiast,

mida sa arvatavasti sageli kasutad.

Ütleme näiteks, et sa tahad
näksimisest loobuda.

Mida sa endale ütled?

Enamuse inimeste sisemonoloog on järgmine:

"Vaata ette. Sa lähed paksuks."

Ja kui see oleks sinu laps,

siis sa tõenäoliselt ütleksid talle,
et suitsetamine tapab

ja lisaks on ta suures jamas.

(Naer)

Me üritame ennast ja teisi

hirmu abil muutuma sundida.

Ja me pole ainsad, kes nii teevad.

Hoiatused ja ähvardused

on tervisekampaaniate
ja poliitikute tavaline võte.

Sest me kõik usume sügaval sisimas,

et hirmul inimesed hakkavad tegutsema.

Ja see tundub täiesti mõistliku oletusena,

välja arvatud tõsiasi,
et teadus on tõestanud,

et hoiatused mõjutavad
käitumist väga vähe.

Näiteks sigaretipakkide
hoiatavad pildid

ei hoia inimesi suitsetamast.

Ühest uuringust selgus,
et nende piltide nägemisest

kahanes suitsetajate soov
suitsetamist maha jätta.

Ma ei ütle, et hoiatused
ja ähvardused ei tööta kunagi,

ma tahan öelda, et keskeltläbi
on nende mõju piiratud.

Tekib küsimus, et miks siis.

Miks hoiatused meile ei mõju?

Kui sa mõtled loomade käitumise peale,

siis hirmunud loom

tavaliselt kas tardub paigale või pageb,

võitlusesse ta sageli ei astu.

Inimestega on sama lugu.

Kui meid midagi hirmutab,

siis me sulgume ja püüame
negatiivsetest tunnetest vabaneda.

Me võime püüda asja mõistuspäraseks muuta.

Näiteks võid sa endale öelda:

"Mu vanaisa suitsetas
ja elas 90-aastaseks.

Nii et mul on väga head geenid
ja muretseda pole vaja."

Ja selline veenmine
teeb su veelgi tõrksamaks.

Sellepärast annavadki hoiatused
vahel sellise vastupidise tagajärje.

Teinekord me lihtsalt
peidame pea liiva alla.

(Naer)

Näiteks aktsiaturg.

Kas sa tead, millal inimesed
pea liiva alt välja tõmbavad,

et oma kontot kontrollida,

mitte tehingute tegemiseks,
vaid lihtsalt konto vaatamiseks?

Mustaga on siin S&P 500 kahe aasta jooksul

ja hall näitab mitu korda
inimesed on oma konto

vaatamiseks sisse loginud.

Ja need on Karlsson, Loewenstein
& Seppi kontrollandmed.

Mida me siis näeme?

Kui aktsiaturul läheb hästi,
siis logitakse pidevalt sisse,

sest positiivne info teeb tuju heaks

ja seda inimene tahabki.

Aktsiaturu kehva seisu puhul

inimesed väldivad sisselogimist,

sest negatiivne info teeb tuju pahaks,

nii et me katsume sellest hoiduda.

Nii see töötab,

hoidume igal võimalusel
halbadest uudistest.

Siin pole näha, mis juhtus
mõni kuu hiljem,

2008. aasta masu alguses,

kui aktsiate hinnad järsult langesid.

Siis hakkasid inimesed
hoogsalt sisse logima,

aga juba oli hilja.

See töötab nii
mitte ainult raha poole peal.

Ka muude asjade puhul elus

(Naer)

näeme olevikus hoiatavaid
märke ja halbu harjumusi.

Ja need võivad halvasti lõppeda,

aga mitte ilmtingimata,

sest olevikust tulevikku on mitu teed.

Võib minna nii või naa.

Aja möödudes taipad paremini,
kust poolt tuuled puhuvad.

(Naer)

Sa võid iga hetk asjade käiku sekkuda

ja sa saad tulemust muuta,

aga selleks on jõudu vaja
ning sa võid endale öelda:

"Milleks muretseda
asja pärast, mis võib juhtuda?

Võib-olla ei juhtugi."

Kuni selle hetkeni,

siis hakkad sa tegutsema,
aga vahel on selleks liiga hilja.

Me tahtsime oma
laboratooriumiga välja selgitada,

milline info inimestele pärale jõuab.

Me tegime umbes saja inimesega katse,

kus me palusime neil hinnata

80 erineva ebameeldiva asja
tõenäosust nende endi tulevikus.

Näiteks võisin ma küsida:

"Kui suure tõenäosusega
su kõrvakuulmine halveneb? "

Oletame, et vastuseks oli 50%.

Siis ma ütlen, mida kaks erinevat
eksperti selle kohta arvavad.

Ekspert A ütleb:

"Ma arvan, et sinu puhul
on tõenäosus ainult 40%."

Ta pakub sulle roosilisemat
tulevikuväljavaadet.

Ekspert B ütleb:

"Ma arvan, et sinu puhul
on tõenäosus 60%."

Ta pakub sulle kehvemat
tulevikuväljavaadet.

Mida sa peaksid tegema?

Sa ei peaks oma uskumusi muutma. On ju?

Vale.

Me avastasime, et inimesed
muudavad oma uskumusi

neile meeldivamas suunas.

Ehk inimesed kuulavad positiivset teavet.

Need uuringud viidi läbi
kolledžiõpilastega, nii et sa võid öelda:

"Kolledžiõpilased on niikuinii
hullud. Me kõik teame seda. "

(Naer)

Muidugi saame me vanemaks
saades ka targemaks.

Me vastasime, et uurime seda asja.
Kas saab sellist üldistust teha?

Kas see kehtib su lapse ja vanemate puhul?

Kas see kehtib su abikaasa puhul?

Me uurisime 10-80-aastasi

ja vastuseks saime, et jah, kehtib küll.

Kõikide vanusegruppide inimesed

võtavad vastu info,
mida nad kuulda tahavad.

Nagu siis, kui keegi ütleb sulle,
et sa oled veetlevam kui sa arvasid.

Ebameeldiv teave lastakse kõrvust mööda.

Kogu elu jooksul püsis võime

headest uudistest õppida üsna ühesugune.

Vananedes aga muutus võime

halbadest uudistest õppida.

Me leidsime, et kõige vähem õppisid

halbadest uudistest lapsed ja teismelised,

vananedes see võime aga paranes.

Aga 40. eluaasta ringis, keskeas,

hakkas see võime taas kahanema.

See tähendab, et kõige
haavatavamad rahvastikurühmad,

lapsed, teismelised ja eakad,

suudavad kõige vähem hoiatusi teadvustada.

Aga siin näed,

et su vanusel pole tähtsust.

Sa võid olla 20-, 30-,
40-, 50- või 60-aastane,

kõik kuulavad enam seda,
mida tahavad kuulda,

palju enam kui ebameeldivat teavet.

Lõpuks jääb meil endast selline mulje.

(Naer)

Me teeme õpetajate,
nõuandjate, töötajatena

selle vea, et positiivse vaate,

mis inimestel nii kergelt
silme ees seisab,

asemel püüame neile
tavalist peeglit näidata.

Me ütleme neile:

"Tead, asjad lähevad
üha hullemaks ja hullemaks."

See ei mõju.

See ei mõju, sest aju püüab
paaniliselt vaadet väänata,

kasutades Photoshoppi ja peeni filtreid,

kuni ta saavutab pildi,
millega ta rahul on.

Aga mis siis, kui me talitaksime
nii nagu meie aju tahab,

mitte selle vastu?

Näiteks käte pesemine.

Me kõik teame,

et kätepesu vähendab pisikute levimist

ja haiglates on sel tähtis roll.

Siin, USA haiglates, pandi üles kaamerad,

et näha kui sageli medpersonal

enne ja pärast patsiendiga
tegelemist käsi desinfitseerib.

Medpersonal teadis,
et kaamerad on üles pandud.

Sellest hoolimata pesi käsi enne
ja pärast patsiendiga tegelemist

ainult üks inimene kümnest.

Aga siis tehti üks uuendus,

üles pandi tabloo,

kust oli näha, kui tublid nad on.

Number tablool suurenes iga pesemiskorraga

ja sellelt oli näha käesoleva
vahetuse pesemiskordade arv

ning kogu personali
nädalane pesemiskordade arv.

Ja mis siis sai? Plaks!

Kätepesunõuet hakkas
järgima 90% inimestest,

see oli imetlusväärne.

See pani ka uurijaid imestama

ja nad viisid selle süsteemi
sisse ka teistes osakondades.

Tulemused olid jälle samad.

Miks see siis nii hästi töötas?

See töötas hästi, sest tulevikus võimalike

halbade asjade, nagu näiteks haigused,

eest hoiatamise asemel,

kasutati põhimõtteid,
mis su mõtteid ja käitumist muudavad.

Las ma selgitan.

Esiteks ühiskondlik stiimul.

Medpersonal nägi
haiglas läbi viidud uurimuse ajal,

mida teised inimesed tegid.

Nad nägid oma vahetuse ja nädala tulemusi.

Me oleme ühiskondlikud olendid
ja meile lähevad teiste teod korda,

me tahame teha sama ja veelgi paremini.

See pilt on üliõpilase Micah Edelsoni

juhitud uurimusest,

see näitab aju sensoorsesse tsooni
saabuvat signaali,

kui sa kuuled teiste arvamust.

Me avastasime, et selle signaali
järgi on võimalik ennustada,

kui tõenäoliselt sa hiljem
teiste moodi käitud,

kui suur on su käitumise
muutuse tõenäosus.

Briti valitsus kasutas seda põhimõtet,

et panna inimesi õigel ajal makse maksma.

Varasemas meeldetuletuskirjas,
mis saadeti neile,

kes "unustasid" makse maksta,
rõhutati kui tähtis maksumaksmine on

ja sellest polnud mingit tolku.

Siis lisati üks lause:

Üheksa britti kümnest
maksab oma maksud tähtajaks.

See üks lause muutis
võlglaste rühma tõhusust 15% võrra

ning arvatavalt toob
Briti valitsusele sisse

5,6 miljardit naela.

Nii et teiste inimeste tegemiste
rõhutamine on tugev ergutusvahend.

Teiseks põhimõtteks on kohene tasu.

Iga kord, kui medpersonal käsi pesi,

nägid nad, kuidas numbrid tablool
suurenesid ja see tekitas neis hea tunde.

Seda ette teades tegid nad midagi,

mida nad muidu poleks
võib-olla teha tahtnud.

See töötab, sest me hindame kohest tasu,

tasu, mis tuleb kohe kätte on parem,

kui tasu, mis ootab kusagil tulevikus.

Inimeste meelest on see nii,
sest me ei hooli tulevikust,

aga see pole nii,
me hoolime tulevikust. On ju?

Me tahame ka siis olla
õnnelikud, terved ja edukad,

aga tulevik on nii kaugel.

Preagu sa käitud võib-olla halvasti,
aga edaspidi on kõik korras,

võib-olla oled hoopis surnud.

(Naer)

Nii et sa valid pigem
praegu käegakatsutava napsi,

käegakatsutava lihatüki,

kui et midagi ebakindlat tulevikus.

See pole ju ebaloogiline, on nii?

Sa valid praegu millegi kindla,

selle asemel, et oodata
tulevikus midagi ebakindlat.

Mis siis, kui sa premeerid inimesi kohe

tegude eest, mis toovad neile hiljem kasu?

Uurimused näitavad, et kohese tasu korral

on suurem tõenäosus,
et nad loobuvad suitsetamisest,

tõenäolisemalt hakkavad trenni tegema

ning see mõju kestab vähemalt kuus kuud,

sest suitsuta elu seostub preemiga

ja trenn seostub preemiaga.

Nii saab sellest harjumus,

sellest saab eluviis.

Me võime ennast ja teisi kohe premeerida

sellise käitumise eest,
mis meile hiljem kasu toob.

Nii me saame ajalõhest üle.

Kolmas põhimõte on edenemise mõõtmine.

Elektrooniline tabloo aitas medpersonalil

oma edenemisele keskenduda.

Sellel pildil on näha ajutegevus,

kui meie korraldatud uuringu käigus

sisendati positiivset
infot tuleviku kohta.

Me leidsime, et selle infoga
saab aju väga hästi hakkama,

aga ta ei saa hästi hakkama

negatiivse infoga tuleviku kohta.

Mida see siis tähendab?

See tähendab, et inimeste
tähelepanu võitmiseks

oleks vaja rõhutada edenemist
mitte halbu väljavaateid.

Näiteks,

sellele suitsuga lapsele

võiks võib-olla öelda,

et kui sa suitsetamise maha jätad,
siis su sportlikud tulemused paranevad.

Rõhuta head, mitte halba külge.

Enne lõpetust tahan veel
väikese anekdoodi rääkida.

Mõni nädal tagasi jõudsin koju
ja leidsin selle arve oma külmkapi ukselt.

Ma olin väga üllatunud,
sest tavaliselt neid seal pole.

Ma mõtlesin, miks mu abikaasa
otsustas selle sinna panna.

Arvet vaadates ma taipasin,
mis selle arve eesmärk oli,

see püüdis mind panna
elektrit kokku hoidma.

Ja mil viisil?

Ühiskondlik stiimul, kohene tasu,
edenemise mõõtmine.

Las ma seletan.

See on ühiskondlik stiimul.

Halliga on märgitud minu piirkonna

keskmine elektritarbimine.

Sinisega on minu elektritarbimine

ja rohelisega on märgitud
kõige kokkuhoidlikum naaber.

Ja mina mõtlesin kohe,

esimese asjana tuli pähe,

et ma olen keskmisest väheke parem,

(Naer)

vähe küll, aga ikkagi...

mu mehele mõjus see sama moodi,

ja ma tahan rohelisele pulgale jõuda.

Ja siis ma sain naerunäo.

See oli mu kohene tasu,
mis ütles, et ma olen tubli.

Mul tekkis tahtmine
see külmkapi uksele panna.

(Naer)

Mul on üks naerunägu, aga ma näen,

et mul on lootust teine veel saada.

(Naer)

Mul on võimalik areneda

ja see näitab mu arengut aasta jooksul,

kuidas mu voolutarbimine
aasta jooksul muutub.

Ja veel andis see arve mulle

kontrollitunde.

Ma tunnen, et mina kontrollin
oma voolukasutamist.

See on väga tähtis,

kui sa tahad, et inimesed
oma käitumist muudaksid,

sest aju otsib pidevalt võimalust
keskkonda kontrolli all hoida.

See ongi üks aju tööpõhimõte.

Tunne, et asi on kontrolli all
on inimese jaoks väga tähtis motivaator.

Mida ma öelda ei taha?

Ma ei ütle, et me ei peaks
riskidest rääkima

ja sama lahendus ei sobi igasse olukorda.

Ma tahan öelda, et tuleks järele mõelda,

kuidas inimesi muutuma motiveerida.

Igasugune hirm: haiguse, rahakaotuse ees

põhjustab tegevustetust,

samas põnevus saavutuste
üle paneb tegutsema.

Nii et ähvarduste asemel
võiksime me kasutada

positiivseid strateegiaid

enda ja teiste käitumise muutmiseks.

Nii kasutame ära inimeste kalduvust

edu poole püüelda.

Tänan.

(Aplaus)