Lauren Gazzola: Mida loomaõiguste liikumine tähendab?

Lauren Gazzola kõne 2017. aasta loomaõiguste konverentsil Washingtonis.

"Hakkame tegutsema: Inspireerivad sõnumid meie liikumisele"

Mida meie liikumine tähendab?

Sel nädalavahetusel külastate töötubasid,
kuulate loenguid, näete filme

ja õpite organisatsioonide kohta, kes esindavad
laia loomaõiguste liikumise valdkonda.

Õpite veganluse levitamist,

loomakaitseseaduste sätestamist ja jõustamist

ja kampaaniate loomist väärkohtlemise peatamiseks.

Õpite teatud meetodite kasutamist oma aktivismis,

alates sotsiaalmeediast, lõpetades lugude jutustamise
ja virtuaalreaalsusega.

Teil on võimalus arutleda parimate muutust loovate
strateegiate üle.

Kohtate teisi kaastundlikke ja kirglikke inimesi,

kes on põhjalikult pühendunud loomade jaoks
parema maailma loomisele.

Lahkute kindlasti inspireerituna.

Veetes päevi sellel konverentsil,
pidage meeles see küsimus:

Mida meie liikumine tähendab?

Mida tähendab loomaõiguste liikumise olemasolu
väljaspool seisjale, ühiskonnale?

Kas see tähendab, et loomad peaksid enne toiduks saamist
vähem kannatama?

Et kõige hullemad vangistused, kehalised väärkohtlemised
ja loomakaitse seaduste rikkumised

peaksid olema keelatud?

Kas meie liikumine tähendab,
et teatud loomade kasutamisviisid,

nagu nende tsirkustesse ja
lõbustusparkidesse vangistamine

on vastuvõetamatud?

Kas loomaõiguste liikumise olemasolu tähendab,
et vegantoodete valik peaks laienema?

Et peaks olema rohkem veganeid?

Sest sel nädalavahetusel kuulete ka, et
teeme neis asjus edusamme.

Olen loomaõiguste aktivismiga tegelenud
kakskümmend aastat.

Selle ajaga oleme saavutanud palju eesmärke,
mis tundusid kättesaamatud,

kui selle liikumisega ühinesin.

Termin "intensiivfarm" on tuntud
ja loomade selline kasvatamine laialdaselt hukka mõistetud.

Tõusnud on teadlikkus, et

piima ja munade tootmine põhjustab
sama palju kannatusi, kui lihatootmine.

Kehtestame heaoluseadusi ja surume läbi teisi seadusi,
et peatada kõige hullemaid praktikad.

Näeme, et pooldatakse
nn kõrgemate loomade vabadust.

Ja laiaulatuslikku avalikku arvamust, mis on Sea Worldi
külastatavusele ja tulule laastavalt mõjunud

ning sundinud Ringling Brothers tsirkust elevantidest
loobuma ja tsirkuse sulgema.

Hakkasin veganiks 21 aastat tagasi.

Esimestel aastatel kohtasin väheseid, kes teadsid,
mida see sõna tähendab.

Nüüdseks on see toitumisviis laialt tuntud ja
vegantoit on laialt, kuigi mitte piisavalt või võrdselt, kättesaadav.

Avalikud arutelud loomade teemal kasvavad.

Nende üle arutletakse tuntud väljaannetes
nn arvamusliidrite poolt.

Ja ülikoolides levivad loomauuringute õppekavad.

Sellest ei piisa.

Need saavutused on märkimisväärsed.

Nad väärivad aplausi.

Need on saavutatud tänu äärmiselt raskele tööle,

tänu raevukalt pühendunud inimeste
väsimatusele, verele ja higile.

Uskuge, mõistan ohverdusi, mida teeme, et
saavutada väiksemaidki võite loomade heaks.

Siiski, sellest ei piisa.

Sest see püsib vigasel vundamendil.

Me ei ole veel teinud loomaõiguste liikumisest
väljakutset

liikide kasutamisele, õiguste keelamisele,
vägivalla ja kannatuste põhjustamisele.

Me pole veel muutnud loomaõiguste liikumist
spetsiesismi vastaseks liikumiseks.

Iga sotsiaalne liikumine hõlmab endas erinevad tähendusi,

püüdleb erinevate eesmärkide poole ja
neis on sisemisi lahkarvamusi.

Aga kui vaatame õigluse ja võrdsuse liikumisi,
mis on meist kauem tegutsenud,

liikumised, mis endiselt võitlevad, aga
mis on meist arenenumad,

näeme, et nad püsivad kindlal alusel.

Et, mis tahes meelevaldset tunnust on ajalooliselt
kasutatud ühe grupi halvemaks kohtlemiseks,

pole see enam põhjendatud.

Rassisimivastasel liikumisel on
mitmeid eesmärke

ja näiliselt loendamatult rassismiilminguid,
mille vastu võidelda.

Aga põhialuselt tähendab selle
liikumise olemasolu seda,

et rass ei ole legitiimne põhjus
isikute ja gruppide teistmoodi kohtlemiseks.

Seksismivastane ja soolise õigluse liikumine

vaidlustab ühiskonnas toimuvat
praktilistel ja teoreetilistel viisidel.

Kuid põhialuselt tähendab selle
liikumise olemasolu seda,

et bioloogiline ja sotsiaalne sugu

ei ole legitiimne põhjus inimeste
ebavõrdseks kohtlemiseks.

Puuetega inimeste õiguste eest võitlev liikumine
taotleb paljusid muutusi,

kuid lõppkokkuvõttes see tähendab,

et kedagi ei tohiks kohelda teisest
vähemolulisena

selle põhjal, mis oskusi
nad omavad või ei oma.

Need liikumised ei ole loomaõiguste liikumisele
ega üksteisele kõigis aspektides sarnased.

On palju olulisi erinevusi.

Aga neil on vähemalt nii palju ühist,

et selleks, et olla pikemas plaanis tõhusad,

on nende peamine sõnum, mida nad järjekindlalt
jagavad, see

et inimesi peaks kohtlema võrdselt sõltumata nende
grupikuuluvusest.

Mis tahes konkreetseid eesmärke ja
põhimõttelisi muutusi need liikumised ka ei otsiks,

mis tahes võimusüsteeme peame jätkuvalt hävitama, et
luua maailma,

milles inimesi ei kohelda neil põhjustel ebavõrdselt,

on sõnum võrdsusest selge.

Loomaõiguste liikumine peab selle alles saavutama,

et muuta meie liikumise põhiolemus
spetsiesismi vastaseks

ja väljakutseks inimeste ülemvõimule.

Et oleks selge, ma ei väida, et ei tohiks olla
enam heaolukampaaniaid,

lihavähendamise püüdlusi, veganluse levitamist
või lühiajalisi eesmärke.

Teised liikumised on kasu saanud
järk-järgulistest saavutustest

ja tagasihoidlikest pingutustest,
seega saame ka meie.

Ja teel loomade vabastuseni peame tegema
nii palju reforme kui võimalik,

et aidata loomi, kes praegusel
hetkel kannatavad.

Ma usun mitmekülgsesse liikumisse.

Et tagasihoidlikud ja radikaalsed pingutused
saavad teineteist toetada.

Ma räägin pigem meie liikumise raskuskeskmest.

Praegusel hetkel on meie tagasihoidlikud
pingutused peamine,

millega inimesed loomaõiguslust seostavad.

Nn loomaõiguste liikumise peamine tähendus
on praegu loomade heaolu.

Ja see peab muutuma.

Peamised ideed, mida meie liikumisega seostatakse,

peaksid olema tugevad ideed,
mitte tagasihoidlikud ideed.

See on ainus viis probleemi juureni jõudmiseks.

Spetsiesism on peamine põhimõte, mis annab aluse

loomade ekspluateerimiseks ja nende vastu
suunatud vägivallaks.

Ja fakt, et spetsiesismi peetakse legitiimseks,

on põhjus, miks ekspluateerimine ja vägivald
on nii laialt levinud.

Kuna sa ei ole inimene, võime sind süüa.

Kuna sa ei ole inimene, võime sinust
jalatseid, vöösid ja kasukaid teha.

Kuna sa ei ole inimene, võime sind
puuri vangistada,

sind kemikaale täis pumbata ja sind tappa,
et testida magustajaid, pesupulbreid ja ravimeid.

Kuna sa ei ole inimene, võime sind kodust röövida,
sind su perest lahutada

ja sundida sind meie lõbustuseks esinema.

Ma võiksin jätkata.

Inimliiki kuulumine ei pruugi olla garantii
vägivalla, ekspluateerimise ja rõhumise vastu.

Väljaütlemine, et teatud erinevusi ei tohi kasutada
õiguste keelamiseks,

ei tähenda, et seda järgitakse.

Aga selle ütlemata jätmine garanteerib,
et seda ei järgita iial.

Kuni me häälekalt, mõjukalt ja enesekindlalt
ei nõua spetsiesismi lõpetamist,

tegeleme vaid puuokste trimmimisega.

Me pole veel mürgipuu juuri ründama hakanud.

Mõned väidavad vastupidist,

et asjad, mida oleme saavutanud, tulid just
tänu sellele, et

oleme oma tõeliste vaadete näitamist vältinud,

et oleme oma nõudmisi vähendanud

ja ühendanud jõud nendega, kes
ei tunnistaks iial, et spetsiesism on vale,

kuid kes toetavad puurikanade pidamise lõpetamist.

Mu kriitikud juhivad tähelepanu sellele,
kui kaugele oleme jõudnud 20, 10, isegi 5 aastaga.

Nad meenutavad mulle, kuidas varasemalt

me poleks saanud unistadagi nende
asjade saavutamisest, mida oleme tänaseks teinud.

Ja nad ütlevad uuesti, et oleme seda teinud

mainimata vastuolulisi ideid
nagu spetsiesism,

kasutamata ebamugavaid termineid
nagu inimeste ülemvõim.

Ärge mõistke mind valesti,
ma olin ka seal.

Ülikooliaegadel, kui juhtisin SHAC kampaaniat,

poleks ma kujutlenud terveid osariike keelustamas
ekstreemseid loomade vangistamise viise.

Oleksin olnud hämmingus New York Times´i
ajakirjanikust, kes märkas

"laienevat, süvenevat muret loomade suhtes,
mida ei saa enam kirjeldada sõnaga "heaolu"",

ja kes kuulutas, et "kätte on jõudnud
ajastu, mida võime kutsuda loomade väärikuseks".

Mind oleks vapustanud teadmine, et tsirkus,
mille vastu aastaid meelt avaldasin

ja mis saabus mu linna elevante marsitades,

paneb uksed kinni, sest mõte nende
majesteetlike loomade

esinema sundimisest
ei olnud enam kasumlik.

Ärge mõistke mind valesti,
me peaksime olema väga-väga uhked.

Aga me ei peaks iial laskma
enda saavutustel piirata seda,

mida saavutada suudame.

Me ei peaks iial oma edule tagasi vaadates
piirama oma tulevikueesmärke.

Jah, peaksime mäletama,
et 20, 10, 5 aastat tagasi,

poleks me osanud ette kujutada seda,
mida oleme tänaseks saavutanud.

Ja see peaks näitama meile, et
me ei peaks oma tänaseid nägemusi piirama.

Tõsi on see, et me ei tea.

Me ei tea, mida see tähendaks meie liikumisele

tõeliselt seista liigipõhise ekspluateerimise
ja vägivalla vastu.

Sest me pole veel sellesse suunda
pööranud

üha kasvavat muret loomade pärast.

Alguses võib see näida vale suunana.

Kui võtame lõpuks sõna viisil, mis

esitab väljakutse sellele
sügavalt juurdunud normile, mis

on meie ühiskonda igal
tasandil imbunud,

mis kujundab kogu meie maailma,

saame kurjustada.

Millal iganes seda teeme -
juba homme, nagu ma loodan

või kui see võtab veel kümme aastat,

kui meie liikumine lõpuks julgelt
võtab sellisel viisil loomade nimel sõna -

meid vaikitakse maha,

meid naeruvääristatakse,

meid mõistetakse nii võimsalt
kui vähegi võimalik sotsiaalselt hukka.

See tekitab meis tunde, et
peaksime lõpetama.

Tõlgendame neid esialgseid reaktsioone,

tagasisidet meie aktivismile,

kui märki, et meie tegevus
pole produktiivne.

Aga ka see peab olema
osake meie nägemusest.

Peame olema võimelised
nägema

nende esialgsetest
reaktsioonidest kaugemale,

kes pole iial küsimuse alla seadnud asju,
mille kohta küsimusi tõstatame.

Peame nägema kaugemale
neist võimsate huvidega n-ö liitlastest,

kes meid hülgavad.

Peame nägema isegi kaugemale

meie kaasaktivistide poolsest
mahavaikimisest ja naeruvääristamisest,

kes satuvad segadusse sellest,
kui kindlalt me loomade eest seisame.

Nad tahavad meie aktivismi maha suruda,
isegi rohkem kui meie vastased.

Osalesin sel aastal Super Bowli peol.

Kui vaatasime jalgpallimängu,
naljatles üks peoline,

et mõelge, kui loomaõiguste aktivist
jookseks platsile.

See inimene, kes on aastakümneid
olnud loomaõiguste aktivist,

keda on selle eest arreteeritud,
süüdi mõistetud ja vangistatud,

kelle koju on sisse murdnud FBI,

keda on kohtusse kaevatud ja
kes on kohtupingis istunud,

tegi nalja meie kaasaktivistide üle,

kes on loomaõiguste nimel
spordisündmusi katkestanud.

Kõik teised peol olijad,
samuti veganid ja loomaõiguslased, naersid.

Aga ma tean, et kui inimesed oleksid
rutanud platsile

hukka mõistma Donald Trumpi ksenofoobset
ja põhiseadusevastast reisimise keeldu,

kui nad oleksid Super Bowli katkestanud
politseivägivalla lõpetamise nõudmiseks,

kui nad oleksid seda teinud protestimaks

gaasitorude vastu, mis rikuvad leppeid,
hävitavad keskkonda ja

reostavad meie planeeti,

poleks mu peokaaslased ja
kaasaktivistid naernud.

Nad oleksid õigusega nendele inimestele
toetust avaldanud, kes

mängu segavad, kui terve maailm seda
pealt vaatab,

ja nõuavad tähelepanu
nendele probleemidele

ja rõhumise ja vägivalla lõppemist.

Aga kui teemaks on loomad,
tundub see veider isegi meile endale.

Tunneme häbi nende pärast, kes
loomade nimel teevad seda,

mis inimeste nimel tundub imetlusväärne.

Teame, et loomade vastu suunatud
rõhumine ja vägivald

ei ole vähem olulised,
ega vääri vähem tähelepanu.

Kuid siiski hakkab meil kõhus keerama
ning tekib ebamugavus,

kui näeme inimesi niimoodi käitumas.

Meil on keeruline näha kaugemale
sellest veest, milles ujume,

et oleme mõjutatud nendest samadest
eelarvamustest,

millele vastu püüame väljakutse esitada.

Ütleme justkui: "Kuna sa pole inimene,
ei rutta me sinu pärast platsile."

Selle loengu kirjutamise ajal,
mõtlesin palju, miks siin puldis olen.

Miks selle konverentsi korraldajad
tundsid, et olen sobiv inimene

täitma seda olulist rolli.

Arvan, et see on seepärast,
et tahame näha inimesi, kes on

nende aktivismi tõttu maha tallatud

ja kes on taas üles tõusnud
ja edasi võidelnud.

Tahame kuulda inimestest, kes on
veristatud, aga allutamatud.

Ükskõik kui palju tahate mind siin näha
vanglast tulnuna edasi võitlemas,

tahan mina näha teid seal väljas maailma peal

nõudmas spetsiesismi lõppu ja
seda tehes üksteist toetamas.

Sest ma ei räägi loomade nimel alati
piisavalt jõuliselt.

Seisin siin mõned aastad tagasi ja
rääkisin kõigile konverentsil osalejatele,

kuidas olin õhtusöögilauast
püsti tõusnud ja oma perele selja keeranud,

selle asemel et nendega koos süüa,
kui nad loomi sõid.

Ütlesin teile, et nende juurest
minema kõndimine

oli raskem, kui vanglasse minemine.

Ütlen teile nüüd, et see on endiselt raske
ja see ei õnnestu mul alati.

Töötan inimõiguste keskuses,
kus viime minu hinnangul läbi

olulisemaid inimõiguste ja
sotsiaalse õiguste kohtuprotsesse.

Olen seal kuus aastat olnud ja
kogu selle aja on mul olnud raskusi, et

neile soovitada mõelda, kas loomaõigused

on osake laiemast võitlusest õigluse nimel.

Mu kallis sõber ja kolleeg
Rachel Meeropol, kes on täna publiku hulgas,

meenutab mulle, et oleme saavutanud
olulisi võite.

Kuigi keskuses, kus töötan, ei pruugita veel
olla mõeldud põhiliste loomade vabastamise

teemade peale, on meil seal näiteks
kogu toit vegan.

Aga isegi, kui Rachel veenab mind,
et mu liialdatud läbikukkumistundel pole alust,

möönab ta, et olen tihti keelt
hammaste taga hoidnud,

kui miski töö juures lööb mu kired loomadega
seoses lõkkele.

Ja ma ei öelnud Super Bowli peol midagi.

Ma ei öelnud oma sõpradele, mida
ütlen praegu.

Et kui mõtleme, et loomade ja inimeste

jaoks on olemas erinevad meeleavaldamise
standardid,

siis pole me ise veel loobunud
ideedest, mida kahtluse alla seame.

Mõtlesin sellele peol olles
ja see jäi mind piinama.

Vanglas olid paljud asjad rasked.

Oma tegude eest seista mul aga polnud raske.

Tundsin uhkust, et olin võidelnud
selle eest, millesse uskusin.

Ja seda tänu suurele toetusele, mida sain

selle eest, et tegin seda, mis ausalt öeldes oli
palju hullumeelsem ja rumalam,

kui jalgpalliväljakule ruttamine
koos loomaõiguste sildiga.

Mu kaaslased olid mu üle uhked.

Kinnitan teile, et see, mida soovitan
teil kõigil loomade jaoks teha,

on palju raskem kui vanglasse minemine.

Välja astuda ja tugevalt seisma jääda
siis, kui vaid väheseid teid toetavad

ja paljud teid põlgavad.

See on üks raskemaid asju maailmas
olla sisuliselt üksinda ja öelda, et

midagi, millesse peaaegu kõik usuvad,
on vale.

Veelgi raskem võib olla
üles tõusta oma kaaslaste vastu,

inimeste vastu keda imetled ja austad,

kui õelate korporatsioonide ja
valitsuste vastu.

Ja pea võimatu on seda teha üksinda.

Kui oled üksinda ega istu
koos sadade inimestega

meie ühisest energiast jõudu saamas.

Peame toetama ketsereid.
Neid, keda naeruvääristatakse

selle eest, et nad kuulutavad
tugevalt veendumusi, millesse me kõik usume.

Peame neil aitama tunda sedasama,
mida tunneme täna siin ruumis,

isegi siis, kui nad on praktiliselt üksinda.

Peame nendega ühinema.

Kuigi olen tihti kartnud oma
töökohas sõna võtta.

Kuigi mu konfliktsed soovid
on mind jätnud istuma

õhtusöögile, kus tarbitakse liha.

Kuigi olin vait, kui sõber Super Bowli
ajal tögas.

Ütlen seda - alati, kui mu
kõrval on olnud vähemalt üks inimene,

kes on nõus minuga koos sõna võtma
või minema jalutama,

olen leidnud jõudu, et seda teha.

Kui teeme seda, mida on vaja teha,
et muuta meie liikumise olemasolu

spetsiesismile väljakutseks, siis

kutsutakse meid rumalaks,
heidetakse meid kõrvale,

mõistetakse meid hukka.

Esialgu.

Aga ainus tee sealt välja pääseda, on
sealt läbi minna.

Saame kahtluse alla seada seda,
mida peetakse normaalseks,

kui muudame normaalseks selle
kahtluse alla seadmise.

Paljud meist on maha kantud
kui karikatuurid.

See peegeldab, et oleme alles
oma liikumise alguses.

Aga edasi minemine ei tähenda
allaandmist, kui meid maha kantakse,

vaid oma sõnumi edastamist, kuni
meid ei saa maha kanda.

Ei tule aega, mil inimesed on valmis
seda kuulma.

Seda aega ei saa ootama jääda,
see on hetk, mille Sa ise lood.

Teine asi, mida sel nädalal kuulete,
on see, et oleme võitmas.

Me ei ole võitmas.

Seame kampaaniate eesmärke
ja saavutame neid.

Aga mõtlen võitmise all midagi erinevat.

Me võidame siis, kui status quo,
peab oma positsiooni kaitsma hakkama.

Kui punktid, mille üle vaidleme,
on need kõige põhilisemad.

Võidame, kui loome tegeliku debati
teemal, kas saame loomade söömist,

nende kandmist, nende peal testimist,
nende püüdmist ja vangistamist,

paljundamist, moonutamist, tapmist
ja miljardite elukeskkonna hävitamist jätkata

pelgalt seetõttu, et nad ei ole
meiega samast liigist.

Selle paneeli alapealkirjaks on "Inspireerivad
sõnumid meie liikumisele".

Ja ma ei taha teid inspireerimata jätta,
kui ütlen, et sellest ei piisa.

Või kui ütlen, et me pole võitmas.

Aga ma parem inspireerin teid sellega,
mida saame teha,

kui sellega, mida oleme teinud.

Ma usun, et suudame võita.

Meie moraalne positsioon on tugev.

Domineerivad ideed loomadest
ei ole domineerivad seetõttu, et nad on õiged.

Nad on domineerivad, sest neid
pole iial tõeliselt kahtluse alla seatud.

Need kes neid ideid usuvad,
ei ole iial pidanud neid ideid kaitsma.

Kui selle debati läbi surume,
võidame me selle.

Pole kahtlust, et loomatööstuse
esindajad hoiatavad oma väljaannetes,

et ma kuulutan siin täna
hullumeelseid ideid nagu spetsiesism,

ja loobin ekstreemseid termineid
nagu inimeste ülimuslikkus.

Palun tõestage, et neil on õigus.

Järgmisel korral, kui küsin,
mida meie liikumine tähendab,

olgu vastus, et spetsiesism on vale
ja me lõpetame selle.

Aitäh!