Phil Plait: Kuidas kaitsta Maad asteroidide eest

Mis on kuus miili lai ja suudab teha hetkega tsivilisatsioonile lõpu? Asteroid - ja neid leidub universumis palju. Huumori ja suurepäraste näidetega kütkestab Phil Plait TEDxBoulder -i publikut kõigi viisidega, millega asteroid võib tappa ja mida me peame tegema, et neid vältida.

Ma tahan teiega rääkida

ühest üsna suurest asjast.

Alustame siit.

65 millionit aastat tagasi

oli dinosaurustel halb päev.

(naer)

Kivikamakas, mis oli kuus miili lai,

liikudes umbes 50 korda kiiremini

vintpüssi kuulist,

prantsatas vastu Maad.

See vallandas kogu oma energia ainsa hetkega,

ning see plahvatus oli

meelinüristav

Kui sa võtaksid kõik tuumarelvad, mis iial ehitatud

Külma Sõja ajal,

kuhjaksid need kokku ja laseks õhku

samal ajal,

siis võrduks see ühe miljondikuga

energiast, mis vallandus sellel hetkel.

Dinosaurustel oli tõesti halb päev.

Arusaadav?

Niisiis, kuus miili lai kivi on väga suur.

Me kõik elame siin Boulder -is

Kui sa vaatad oma aknast välja ja näed

Long's Peak -i, oled sa sellega arvatavasti tuttav.

Nüüd, kühvelda kokku Long's Peak, ja aseta see

kosmosesse

Võta Meeker, Mt. Meeker. Kühvelda kokku see,

ja aseta see ka kosmosesse,

ja Mt. Everest ja K2,

ja Indiaani mäeharjad.

Siis hakkad sa aru saama,

kui suurest kivist me räägime, selge?

Me teame, et see oli nii suur

kokkupõrke tõttu, mis toimus ja tekitas kraatri.

See tabas kohta, mida me nüüd tunneme Yucatan -ina,

Mehhiko lahena.

Sa võid siit näha, siin on

Yucatan Peninsula, kui sa tunned ära Cozumel -i

idarannikul.

Tekkis nii suur kraater.

See oli üüratu. Et anda teile suurustaju,

hea küll, siin see on. Suurus on

50 miili ülevalt, sada kilomeetrit

alt. See asi oli

300 kilomeetrit lai - 200 miili -

tohutu suur kraater, mis rebis lahti

suure koguse maapinnast, mis lendas üle

maakera ja tekitas tulekahjusid üle terve planeedi,

ning keerutas üles piisavalt tolmu, et blokeerida päike.

See pühkis minema 75 protsenti kõigist liikidest

Maal

Kuigi, kõik asteroidid ei ole nii suured.

Mõned neist on väiksemad.

See siin lendas

üle Ameerika Ühendriikide

oktoobris 1992.

See tuli reede õhtul.

Miks on see tähtis?

Sest siis hakkasid videokaamerad

muutuma populaarseks ja inimesed

kandsid neid kaasas, vanemad võtsid neid kaasa

oma laste jalgpallimängudele, et oma lapsi filmida

jalgpalli mängimas. Ja kuna see tuli reedel,

olid nad võimelised jäädvustama selle suurepärase salvestise

asteroidist harunemas, kui see tuli

üle Lääne-Virginia, Maryland -i, Pennsylvania.

ja New Jersey kuni see tegi seda

autole New York -is.

(naer)

Niisiid, see ei ole 200 miili laiune kraater,

kuid siiski võid sa näha kivi,

mis istub seal samas,

umbes jalgpalli suurune, mis lendas vastu

seda autot ja tegi selle kahjustuse.

See oli arvatavasti umbes

koolibussi suurune, kui see atmosfääri ilmus.

See lagunes rõhu tõttu,

mõranes ja seejärel langes tükkideks

ja tegi natuke kahju.

Sa ei tahaks, et see sulle jala peale kukuks

või pähe, sest see teeks seda.

See oleks halb.

Kuid ei pühiks minema kogu elu

Maal, seega sellega on korras. Kuid tuleb välja,

et ei ole vaja midagi kuus miili laia,

et teha palju kahju.

On midagi vahepealset väikese kivi

ja suure rahnu vahel, õigupoolest, kui keegi teist

on kunagi olnud Winslow lähedal, Arizonas,

siis seal kõrbes on kraater, mis on

nii ikooniline, et seda lausa kutsutakse meteoriidikraatriks

Et anda teile suurustaju, see on umbes miili laiune.

Kui te vaatate ülevalt, siis see on parkimisplats,

siis need on meelelahutusmasinad seal.

Niisiis, see on umbes miili laiune, 600 jalga sügav.

Objekt, mis selle tegi oli arvatavasti umbes

30 kuni 50 jardi laiune, seega umbes sama suur,

kui see Mackey Auditoorium.

See tuli tohututel kiirustel,

prantsatas vastu maad, lendas õhku,

ja plahvatas umbes

20-megatonnise tuumapommi energiaga

väga tugeva pommi energiaga.

See oli 50000 aastat tagasi, seega see võis

teelt pühkida paar pühvlit või antiloopi,

või midagi sellist kõrbes,

kuid see ei oleks tõenäoliselt põhjustanud

globaalset laastatust.

Tuleb välja, et need asjad ei pea

maha langema, et teha palju kahju.

Nüüd, 1808. aasta, üle Siberi,

Tunguska lähistel-neile, kes teist on

Dan Aykroyd -i fännind ja on näinud ''Tondipüüdjaid,''

kui ta rääkis suurimast dimensioonidevahelisest mõrast

Siberi 1909. aasta plahvatusest saadik, kus ta pani mööda

kuupäevaga, kuid pole hullu. (naer)

See oli 1908. aasta. Pole hullu. See ei sega mind.

(naer)

Veel üks kivi sisenes Maa atmosfääri

ja see lõhkes õhus, mõni

miil maapinnast kõrgemal.

Plahvatuse kuumus pani põlema

metsa selle all ja lööklaine

murdis puud maha

sadade ruutmiilide ulatuses, selge?

See tekitas higlaslikku kahju.

Ja veelkord, see kivi oli umbes

auditooriumi suurune, milles me praegu istume.

Meteoriidikraatri asteroid koosnes metallis,

ning metall on palju tugevam, seega see jõudis

maapinnani.

Asteroid Tunguska kohal koosnes arvatavasti

kivist, ning see on palju rabedam, seega see

plahvatas õhus. Mõlemal juhul, need on

üüratud plahvatused, 20 megatonni.

Niisiis, kui need asjad õhku lendavad, ei põhjusta nad

ülemaailmset ökoloogilist kahju.

Nad ei tee midagi sellist,

nagu dinosauruse-tapja tegi.

Nad ei ole lihtsalt piisavalt suured.

Kuid nad tekitavad ülemaailmset majanduslikku kahju,

sest nad ei pea tabama, tingimata,

et teha sellist kahju.

Nad ei pea tekitama ülemaailmset laastatust.

Kui üks neist tabaks

ükskõik mida, siis see põhjustaks paanikat.

Aga kui see tabaks linna, tähtsat linna-

mitte, et üks linn oleks teistest tähtsam,

aga mõnedest me lihtsalt sõltume rohkem

ülemaailmse majanduse suhtes - võiks see tekitada

tohutult kahju meile

kui tsivilisatsioonile.

Niisiis, nüüd kui ma olen teid surnuks ehmatanud...

(naer)

mida me saame selle vastu teha?

See on potensiaalne oht.

Laske mul märkida, et meil ei ole olnud

hiiglaslikku kokkupõrget, nagu oli dinosauruse-tapja

65 millionit aastat. Nad on väga haruldased.

Väiksemad juhtuvad tihedamini,

võibolla kord millenniumis,

iga paari sajandi järel või iga paari tuhande aasta

järel, kuid siiski tasub selle eest valvel olla.

Niisiis, mida me nende vastu teeme?

Esimene asi, mida me tegema peame, on nad leida.

See on pilt asteroidist, mis möödus

meist 2009. aastal

See on täpselt siin.

Kuid võite näha, et see on tohutult ähmane.

Ma isegi ei tea, kas te näete seda

tagumises reas. Need on lihtsalt tähed.

See on kivikamakas, mis oli umbes 30 jardi lai,

seega umbes nende suurune, mis lendasid õhku

Tunguska kohal ja tabasid Arizonat 50 000 aastat tagasi.

Need asjad on ähmased

Neid on raske näha ja taevas on tõesti suur.

Me peame need asjad kõigepealt leidma.

Noh, hea uudis on see, et me otsime neid.

NASA on sellesse raha panustanud.

Riiklik Teaduse Sihtasutus, teised

riigid on sellest väga huvitatud.

Me ehitame teleskoope, mis otsivad

ohtu. See on suurepärane esimene samm,

kuid mis on teine samm? Teine samm

on see, et kui me näeme ühte meie poole suundumas,

peame me selle peatama. Mida me teeme?

Te olete arvatavasti kuulnud asteroidist

Apophis. Kui te veel ei ole, siis kuulete.

Kui te olete kuulnud maiade 2012. aasta

apokalüpsisest, siis kuulete te Apophisest,

sest te olete kaasatud kõikidesse viimsepäeva

võrgustikesse niikuinii.

Apophis on asteroid, mis avastati 2004. aastal.

See on umbes 250 jardi lai, seega see on

üsna suur - teate,

suurem, kui jalgpallistaadion , ja see

möödub Maast 2029. aasta aprillis.

Ja see möödub nii lähedalt, et

läheb meie ilmasatelliitide

alt läbi.

Maa külgetõmbejõud painutab selle asja

orbiiti nii palju, et kui see on täpselt paigas,

kui see läbib selle kosmose ala,

selle aedoa -kujulise ala, mida kutsutakse

lukuauguks, siis Maa külgetõmbejõud painutab seda

täpselt nii palju, et seitse aastat hiljem

13. aprillil, mis on reede, ma rõhutan,

aastal 2036 ... (naer)

- selliseid asju ei saa planeerida -

Apophis tabab meid. Ja see on

250 meetrit lai, seega see teeks

uskumatut kahju.

Hea uudis on see, et võimalus

tegelikult läbida see lukuauk ja

meid tabada järgmisel ringil on üks miljonile,

umbes - väga, väga väike võimalus, seega mina isiklikult

ei lama õhtuti ärkvel muretsedes selle pärast.

Ma ei arva, et Apophis on probleem.

Tegelikult, on Apophis õnnistus,

sest see äratas meid nende ohtude

suhtes üles.

See avastati vaid mõned aastad

tagasi ja oleks võinud paari aasta pärast meid tabada.

See ei taba, kuid annab meile võimaluse uurida

seda sorti asteroide. Tegelikult me ei

mõistnud neid lukuauke, kuid

nüüd me mõistame ja tuleb välja,

et see on väga oluline, sest kuidas sa

peatad niisugust asteroidi?

Las ma küsin teilt, mis juhtuks, kui te

seisate sõidutee keskel ja auto

suundub teie poole? Mida te teete? Te teete nii.

Õigus? Liigute. Auto läheb teist mööda.

Kuid me ei saa liigutada Maad, vähemalt mitte

väikse vaevaga, kuid me saame liigutada väikest asteroidi.

Ja tuleb välja, et me oleme seda isegi teinud.

2005. aastal lennutas NASA sondi,

mille nimi oli Sügav Kokkupõrge, mis põrutas-

põrutas tüki endast komeedi tuuma.

Komeedid on asteroididele sarnased.

Eesmärk ei olnud seda teelt kõrvale lükata.

Eesmärk oli tekitada kraater, et kaevandada

materjali ja näha mis oli komeedi

pinnase all, millest me õppisime

üsna palju.

Me liigutasime komeeti õige natukene,

mitte väga palju, kuid see polnud asja mõte.

Kuid siiski, mõelge selle peale.

See asi tiirleb ümber päikese kiirusel

10 miili sekundis, 20 miili sekundis.

Me tulistasime sondi selle pihta ja tabasime. Olgu?

Kujutage ette, kui raske see pidi olema, ning me tegime seda.

See tähendab seda, et me suudame seda uuesti teha.

Kui me peame, kui me näeme asteroidi, mis tuleb

meie poole, ja see on suunatud otse meile,

ja meil on kaks aastat aega, põmaki! Me tabame seda.

Teate, kui te olete vaadanud

filme, siis võite mõelda, et

miks me ei kasuta tuumarelva?

Noh, sa võid seda üritada, kui ajastus on probleem.

Sa tulistad selle asja pihta tuumarelva,

sa pead selle õhku laskma mõne millisekundi

täpsusega, või muidu sa lihtsalt lased mööda.

Ja seal on palju teisi probleeme

Seda on väga raske teha.

Kuid lihtsalt millegile pihta saamine? See on üsna lihtne.

Ma arvan, et isegi NASA suudaks seda teha,

ja nad tõestasid et nad saavad. (naer)

Probleem on selles, et mis juhtub, kui sa tabad

asteroidi, sa oled muutnud orbiiti,

sa mõõdad orbiidi ära ja siis leiad,

et me oleme selle just lükanud lukuauku,

ja nüüd see tabab meid kolme aasta pärast.

Noh, minu arvamus on, hästi.

See ei taba meid kuue kuu pärast. See on hea.

Nüüd on meil kolm aastat teha midagi muud.

Ja sa võid seda uuesti tabada. See on natuke

lohakas. Sa võid selle lükata kolmandasse

lukuauku või midaiganes, seega sa ei tee seda.

Ja see osa, seda osa ma lihtsalt armastan.

(naer)

Pärast suurt latakat, kui me oleme

seda asja näkku tabanud,

toome me mängu velvetist kindad

(naer)

On grupp teadlasi ja insenere

ja astronaute, ning nad kutsuvad ennast

B612 ühenduseks. Need, kes teist

on lugenud ''Väikest Printsi,''

saavad aru selle tähendusest, ma loodan. Väike Prints,

elas asteroidil, mille nimi oli B612.

Need on targad tüübid - mehed ja naised -

astronaudid, nagu ma ütlesin, insenerid.

Rusty Schweickart, kes oli Apollo 9

astronaut, on seal. Dan Durda, mu sõber,

kes tegi selle pildi, töötab siin

Soutwest Research Instituudis Boulderis,

Walnut -i tänaval. Tema lõi selle pildi,

ning ta on tegelikult üks astronoome,

kes töötab nende heaks. Kui me näeme asteroidi,

mis tabab Maad ja meil on

piisavalt aega, siis saame me seda tabada, et liigutada see

paremale orbiidile. Ning siis läkitame me

sondi, mis peab kaaluma paar tonni.

See ei pea olema hiiglaslik - mõned tonnid,

mitte väga suur - ja sa pargid selle asteroidi lähedale.

Sa ei maandu sellele, sest need asjad

trummeldavad ringi. Neile on väga raske maanduda.

Selle asemel lähed sa selle lähedale.

Asteroidi gravitatsioon tõmbab sondi enda poole,

ning sondi mass on paar tonni.

Sellel on natukene külgetõmbejõudu, kuid see on piisav,

et tõmmata enda poole asteroidi, ning sul on

raketid üles seatud, te võite vaevalt

näha seda siin, kuid seal on raketid - ja

põhimõtteliselt, need kutid on seotud oma

gravitatsiooni poolt, ning kui sa liigutad sondi väga

aeglaselt, väga, väga õrnalt, saad sa kerge vaevaga

kavaldada selle kivi turvalisele orbiidile.

Sa saad isegi panna selle orbiidile ümber Maa,

kus me saaksime seda kaevandada, kuigi see on

hoopis teine asi. Ma ei hakka sellese süvenema.

(naer)

Kuid me oleksime rikkad!

(naer)

Niisis mõelge sellele,

neid hiiglaslikke kive lendleb ringi,

ja nad tabavad meid, ja nad teevad

meile kahju, kuid me oleme välja mõelnud, kuidas seda

teha, ning kõik tükid selle tegemiseks on paigas.

Meil on paigas astronoomid teleskoopidega

neid otsimas. Meil on targad inimesed,

väga, väga targad inimesed, kes on mures

selle pärast ja nuputamas välja, kuidas seda probleemi

lahendada, ning meil on selle tegemiseks tehnoloogia.

See sond ei saa tegelikult kasutada keemilisi rakette.

Keemilised raketid tekitavad liiga palju tõukejõudu, liiga

palju lüket. Sond lendaks lihtsalt ära.

Me leiutasime midagi ioonajami nimelist,

mis on väga, väga, väga madala tõukega mootor.

See toodab jõu, mis paberilehel oleks

sinu käes, uskumatult vähe,

kuid see suudab kulgeda kuid ja aastaid,

pakkudes seda väga õrna tõuget.

Kui keegi siit on algupärase ''Star Treki'' fänn,

siis nad jooksid üle tulnukalaeva, millel oli

ioonajam, ning Spock lausus:

''Nad on tehniliselt väga kõrgetasemelised.

Nad on sadu aastaid meist ees selle ajamiga.''

Jah, meil on see ioonajam nüüd. (naer)

Meil ei ole Enterprise -i, kuid

meil on nüüd ioonajam.

(applaus)

Spock.

(naer)

Niisiis ...

see ongi vahe, see ongi vahe

meie ja dinosauruste vahel.

Nendega juhtus see.

See ei pea meiega juhtuma.

Meie ja dinosauruste vahe on see,

et meil on kosmoseprogramm

ja me saame hääletada,

seega me saame muuta oma tulevikku.

(naer)

Meil on võime muuta oma tulevikku.

65 millioni aasta pärast

ei kogu meie luud

muuseumis tolmu.

Suur aitäh.

(Applaus)