Rahvuste vaheline suhtlemine | Pellegrino Riccardi | TEDxBergen

This talk was given at a local TEDx event, produced independently of the TED Conferences.

Erinevate kultuuride ekspert Pellegrino Riccardi jagab oma kogemusi, kuidas saavad väga erinevad kultuurid edukalt koos eksisteerida. Kas välismaalasel on Norras raske elada? Kas sa tead, kuidas itaallase ja norraka vahel häid suhteid sisse seada?

Pellegrino elab Norras, kuid ta juured on Itaalias ja Inglismaal. Viimased 27 aastat on ta maailmas ringi reisinud ja suhelnud paljude erinevatest kultuuridest ja rahvustest inimestega. Ta usub, et tööd tuleb nautida ja teha seda, mis sind huvitab, mis sul hästi välja tuleb ja mille nimel sa oled valmis töötama, et oma alal veelgi paremaks saada ja teed ainult seda, mis toob positiivseid muutusi nii sinu kui teiste inimeste ellu.

Väga tore on Bergenis olla,
see on sel nädalal juba teine kord.

Ma elan Oslos, tundub,
et see oli vale valik.

(Naer)

Minu eesnimi Pellegrino tähendab rändurit.

Ma sain selle nime oma
itaallastest vanematelt.

Nad oleks justkui teadnud,
mida ma kogu elu teen.

Paneme talle nimeks Rändur,
siis ta reisib kogu maailmas.

Seda ma ka teen, mu töökohaks on maailm.

Ma reisin palju.

Võin öelda oma töö peene nime,

aga tegelikult aitan ma
inimestel paremini suhelda,

eriti ülemaailmses äriilmas.

Ma aitan erinevatel rahvustel
omavahel suhelda.

Teistest rahvustest inimestega
töötades ja suheldes tundub,

et esimese asjana
jääb silma teiste kultuur.

Mina lähenen asjale teisiti.

Mina ütlen inimestele:
"Vaata iseennast."

Me räägime palju ettekujutusest,

sest inimesed näevad asju
vastavalt ettekujutusele ja arusaamadele.

Nagu näed, on minus itaallast,
minus on palju inglast.

Mõned üllatuvad mu briti aktsenti kuuldes,

see on päris lahe, eks ole?

Sest sa ei osanud seda oodata,

sa ootasid itaalia aktsenti.

Ma ei räägi nii.

Tegelikult olen ma enam kui kolmandiku
oma elust Norras elanud,

nii et minus on ka palju norralikku.

Mulle meeldib inimestega
väikseid katseid korralda,

et näha, kuidas nad mind ette kujutavad.

Nagu öeldud, ma reisin tihti,
mulle meeldib lennates mängida.

Mulle meeldib lennukis
briti aktsendiga rääkida

või vahel itaalia aktsendiga,

et näha, kuidas inimesed reageerivad,

ja briti aktsent on parim.

Kui sa tahad, et sind head teenindust,
siis räägi nagu mina.

See on fantastiline. Inimesed võtavad
sind tõsiselt. Päriselt.

Eile jäi Bergeni lend hiljaks,

kui ma lähen ja ütlen, vabandage,
me jääme 30 minutit hiljaks,

ma olen täpne inimene,
mulle ei meeldi hiljaks jääda,

siis seda võetakse tõsiselt.

Aga eile otsustasin
katsetada itaalia aktsendiga.

(Naer)

Ma läksin ja ütlesin:

“Vabandage, lennuk
jääb 30 minutit hiljaks,

ma olen täpne inimene,"

(Naer)

Just! Nii reageeritigi.

(Naer)

Teiste rahvustega töötades
on see probleem,

et inimesed näevad seda,
mida nad tahavad näha,

mitte seda, mida sina näed.

Ja see ongi üheks väljakutseks.

Enne kultuuride juurde minemist,
mõtleme, mis see kultuur on.

Minu jaoks on kultuur,

ja ma tean, et see pole piisav,
aga lihtsustatult öeldes,

tavaliselt kulub selleks
koolitusel 2 päeva,

nüüd on aega vaid 18 minutit,

käitumisviiside kogum, mis aitab meil
tegutseda vastuvõetaval või tuttaval moel.

Rõhk on sõnadel vastuvõetav või tuttav.

Me teeme seda,

mis on meie ühiskonnas
vastuvõetav ja meile tuttav.

Suur osa mu tööst
on seletada norrakate käitumist

teistele rahvustele.

Ma otsin kogu aeg head viisi,

kuidas norrakat lühidalt kirjeldada.

Ma arvan, et ma leidsin selle,
see on tore tekst internetist.

Ma tahan, et sa selle
läbi loeksid, see on seda väärt.

Selle inimese kirjeldmiseks
sobiks roheline värv.

Ta elab eraklikult oma kodus,
mida ta nimetab enda omaks ja õdusaks.

Ta pole kõige külalislahkem.

Tüüpiline norrakas.

Ta on natuke primitiivne,
aga aus, sirgjooneline,

ta ihkab elus ainult lihtsaid
väikesi rõõme nagu rahu ja vaikus.

Kas tuleb tuttav ette?

Näed, siin on võtmesõnad.

Need paistavad silma.

Jah, see on stereotüüp,
aga selles on palju tõtt.

Ma näitan seda norrakatele
ja nad nõustuvad:

"Jah, sul võib õigus olla."

Siis ma üllatan neid,

see pole norraka kirjeldus,
vaid Hollywoodi filmitähe oma.

Just! Kas sa tead, kes see on?

Siin ta on.

(Naer)

Sa ju usud sageli,
mida inimesed sulle ütlevad.

Ma võiksin väita, et see
on norrakas ja mind usutaks.

See pole norrakas,

kuigi see võiks olla kojuläinud norrakas.

Selles tekstis on mitu
vastuvõetavat ja tuttavat sõna.

Veel üheks vastuvõetavaks
ja tuttavaks asjaks

Norra elus on Norra mets,
ma elan Oslos, see ongi mets.

Teiste rahvustega kokku
puutudes ei saa eeldada,

et sinu oletused ühtivad teiste omadega.

See oleks ju loogiline,
seda ütleb terve mõistus.

Norrakad saalis,
Norra mets on tore, on ju?

Väga vahva, värske õhk, loodus, põdrad,
suusatamine, kõik on fantastiline.

Nii arvas ka mu naine, kui mu isa
meile esimest korda külla tuli,

ta arvas, et võtame midagi toredat ette.

Mu naine küsis mu itaallasest isalt:

"Ka sa tahaksid metsa jalutama minna?"

Mu isa vaatas teda ja küsis: "Miks?"

(Naer)

Pidin siis oma naisele seletama,
et kui öelda mõnele itaallasele,

et hei, lähme koos metsa jalutama,

siis see tähendab hoopis
midagi muud, nii ei tehta.

(Naer)

Aga kuidas peaks seda teadma?

Vastuvõetav ja tuttav.

Seekord läksime me mu isaga sõitma

ja me kõik nägime sama ümbrust.

Ilusat Norra maastikku.

Mu isa tegi oma sõpradele
näitamiseks pilte.

Tee oli konarlik, ta ütles mu naisele:

"Kas sa saaksid korraks kinni pidada,
ma tahan pilti teha."

Mu naine vastas: "Aga siin
pole ju millestki pilti teha."

Isa vaatas talle otsa ja ütles: "Ma tean.
Ma pole kunagi näinud mitte midagi."

(Naer)

Hämmastav, et me vaatame sama pilti

ja kirjeldame seda täiesti erinevalt.

Need on rahvusvahelise töö proovikivid.

Meie jaoks vastuvõetavad
ja tuttavad asjad on erinevad.

Järjekorras seistes on minu jaoks
see vastuvõetav ja tuttav.

Ma kasvasin üles Inglismaal,

me oleme sabatamise maailmameistrid.

Me oleme selles suurepärased.

Inglismaal poes sabas seistes,

ütleme, et järjekorras on 10 inimest,

läheme kõik juba vähe närvi,

ja siis avatakse uus kassa.

Kas tead, mis Inglismaal juhtub?

Esimesed neli inimest jäävad paigale,

viimased kuus liiguvad järgmisse kassasse.

Enam-vähem samas järjekorras
ja üksteisel silma peal hoides.

Kui avatakse veel üks kassa,
siis toimub sama.

See on nagu rivitants, väga lahe.

Kas Norras oleks samamoodi?

Ei.

Mis Norras juhtub,
kui hüütakse "Ledig kasse!",

mis tähendab vaba kassa.

Mis juhtub? Kõik tormavad.

Kes ees, see mees, on ju?
See on vastuvõetav ja tuttav.

Ma olin šokis, kui ma
seda esimest korda nägin,

ja ütlesin norrakate kohta halvasti.

(Naer)

Aga tuleb lähemalt uurida,
miks norrakad nii teevad.

Miks nad sinna kassasse tormavad?

Miks kehtib see kõigi kohta
ja kes ees, see mees?

Ma arvan, et asi on selles.

See on Norra kuningas rongis 1973. aastal,

see mütsiga mees paremal.

See on võrdsus.

Ma arvan, et ka sabatamises
on Norras kõik võrdsed.

Kes ees, see mees,
kõik on võrdsed.

Inimeste väärtushinnangud

leiab nende seest.

Nii saad teada,
kuidas inimestega suhelda,

Norras on võrdsus väga tähtis.

Sellepärast me suhtlemegi nii vabalt,

me ei vaevu tiitleid kasutama,
me riietume lihtsalt.

See on suurepärane ärikeskkond, on ju?

Aga vahel võib üllatusi ette tulla

ja ebamugavust tundes või ärritunult

kiputakse tegema negatiivseid järeldusi,

mitte positiivseid.

Ma reisin kogu maailmas,

ja see pole lennufirmade reklaam,

aga on olemas Scandinavian Airlines,
ja Lufthansa ja Singapore Airlines,

ja kõik teavad, et Singapore Airlines
pakub parimat teenust. Miks?

Sest nende ühiskonnas on kindel hierarhia.

Seega nad teenindavad sind korralikult.

Kui oled nendega lennanud, siis tead,
et Singapore Airlines`i teenindajad

näevad juba tervitades välja
kui teenindaja musternäidis.

Juba nende kehakeel üleb,
"Kõik teie heaks, härra."

Kui aga Scandinavian Air´i
teenindaja nii käituks...

(Naer)

No just, see oleks kahtlane, eks?

(Naer)

Mis toimub?

See pole ei vastuvõetav ega omane.

Selles asi ongi.

Meie teeme seda nii. Vaata vahesid.

Vahed on tähtsad, keegi ei puuduta teist.

Kui sa lähed Soome, siis vahed
suurenevad veelgi. Näed?

(Naer)

Lahe!

(Naer)

Vaata, kuidas prantslased sabatavad.

See on minu jaoks harjumatu

ja saba muutub iga päev.

Mõnes kultuuris motiveeritakse
sind väheke rohkem sabas seisma.

See on mu lemmik,
äge, vaadake seda.

(Naer)

Kas pole vinge?

Nad kõik on erinevad.

Me kõik käitume sarnaselt,
väikeste erinevustega.

Kuidas teiste rahvustega suhelda?
Kuidas sellega hakkama saada?

On ilmvõimatu kõike teada.

Minu nõuandeks on uudishimu.

Ma olin, olen ja jään
uudishimulikuks inimeseks.

Uudishimu aitab sind paljus.

Uudishimuga võid sa kellelt iganes

küsida mida iganes.

Uudishimu on tore asi.

Mul on kolm last.

Lapsed on planeedi kõige
uudishimulikumad olendid.

Hiljutine uurimus, uskumatu,
et ma pean seda tsiteerima,

näitas, et 4-aastane küsib
kuni 390 küsimust päevas.

82% neist küsitakse pigem ema käest.

Kas sa tead miks?

Kui laps läheb isa juurde, mida see ütleb?

Mine küsi ema käest.

(Naer)

Uudishimu on nii tähtis.

Üks raskemaid olukordi oli

Soomes Helsingi söögikohas,

ma istusin laua taga

ja meie, itallased, lausa peame
söömise ajal rääkima.

Me sööme ja räägime, me sööme ja räägime.

Me pole ainsad,
paljudes kultuurides tehakse nii.

Soomlased jällegi ei pea rääkima.

Nad võivad, aga ei pea.

Seal ma istun soomlase kõrval,

püüan olla uudishimulik ja juttu teha,

niisama tühjast-tähjast.

Sellel on omad reeglid.

Esiteks, küsi lihtne,
uudishimu väljendav küsimus.

Teiseks, kuula vastust, vali sealt üks
sõna ja esita selle põhjal uus küsimus.

Väga lihtne.

Seal ma olin, vaikiv soomlane mu kõrval.

Ma pöördusin tema poole ja küsisin:

"Kas sa oled kogu oma elu
Helsingis elanud?"

Ta vaatas mind vähe imelikult
ja vastas: "Veel mitte."

(Naer)

Sellisel hetkel ei tea,

millise sõna põhjal uut küsimust
moodustada: veel või mitte.

(Naer)

Sa pead uudishimulik olema,

see on väga lihtne.

Kas sa tead, mis põhjamaade kultuuris on?

Sõnade kokkuhoid.

Itallased kasutavad tohutult
palju sõnu, et väga vähe öelda.

Põhjamaades on vastupidi,

võimalikult väheste sõnadega
saab palju öeldud.

Ma kasvasin üles Inglismaal,
kus kasutatakse ka palju sõnu.

Näiteks: "Vabandage,
kas ma võin Teid hetkeks tülitada?"

Kümme sõna, seda on liiga palju.

Norralased saavad ühe sõnaga hakkama,

see alles on sõnade kokkuhoid.

Mis sõna see on?

Vaata!

Jah. Du? Ja kõik.

(Naer)

Vabandust, et Teile otsa komistasin,
ma olen väga kohmakas.

Liiga palju sõnu.
Norrakad saavad ühe sõnaga hakkama.

Valmis, läks: Oi. Imeline.

(Naer)

Minu lemmik, te ju teate seda:

Vabandust, ma ei kuulnud, mida sa ütlesid.

(Publik) Hæ?

Õige, Hæ? Üks sõna?

Esimesel korral kuulsin ma ainult seda Hæ?

(Naer)

Nüüd on mul kolm last, kes Hætavad.

(Naer)

Aga pöörame tähelepanu uudishimule,
mitte negatiivsele küljele.

Ja meist saadakse tihti valesti aru,

sest see Hæ?, mida ma olen
nii palju kordi kuulnud,

ei jäta teistele rahvustele head muljet.

Taipate?

Kõigil on selliseid
olukordi elus ette tulnud.

Tihti mõistetakse taanlasi valesti,

nad kurdavad tihtipeale,
nad on kutmise maailmameistrid.

Aga miks nad seda teevad?

Sest nad otsivad midagi paremat.

Üheks tegutsemisviisiks on kurta
ja paremat lahendust otsida.

Ma töötasin kunagi ühe prantslasega,

ta nimi on Yves.

Yves kurtis ka palju.

Ta kurtis iga asja peale
ja iga asi tekitas temas küsimusi.

Ta mõistus töötas imelisel moel.

Tööle jõudes soovisin
ma talle ilusat hommikut.

Ta vaatas mind ja küsis: "On või?"

(Naer)

Selline ta oli.

Ka minul on olnud oma komistuskive.

Suurimaks väljakutseks

Norras elades ja norrakatega suheldes

on muidugi tunded ja tunnete väljendamine.

Minu kultuuris me väljendame tundeid.

Ma olen õppinud, mul on tulnud õppida

Norras elades ennast tagasi hoidma,

vaikne ja rahulik olema,
sest see töötab paremini.

Minu jaoks on see sageli väga raske.

Ja siis veel reeglid,

minu jaoks on need ikka veel rasked.

Ma pean tunnistama,
et minus on ikka veel palju itaallast.

Need on töölesõitvad norrakad,

nagu näed järgivad nad reegleid.

Reeglid on lihtsad, sõida joonte vahel

ja ära kasuta ühistranspordirada,

kui sa ei sõida bussi, takso
või elektriautoga, lihtne.

Vaata seda,

kõik autod suudavad joonte vahel sõita.

See on video selle suve Itaaliast.

See on politseiauto, teisel autol
pole politseiga midagi pistmist.

Lühike video, vaata seda.

Kas sa Norras teeksid nii?
Sa tead, et ei teeks.

Siin on video Prantsusmaalt.

Mida nad teevad, vaata,
nad sõidavad üle joonte.

Mulle meeldib see BMW-ga tüüp,

prantslane ei tea, kas minna paremale
või vasemale, pole veel otsustanud.

Vahva!

Mõnel maal pole jooni nähagi.

Kus jooned on? Kus?

Ükskord ma tegin
india kolleegile ettepaneku,

et võib-olla inimesed järgiksid reegleid,

kui te jooni sagedamini üle värviksite.

Ta ütles: "Ei, see oleks
värvi raiskamine."

(Naer)

Sellepärast on meil
Norras parkimiskontroll.

See on trahvitegev Norra parkimiskontroll.

Ma lihtsalt kontrollin.

Norrakad teavad neid reegleid,

need tuleb kohustuslikus
korras ära õppida.

Miks see autojuht trahvi saab?

Ta on sebrale liiga lähedal.

Mis on miinimumkaugus?

Inimesed pomisevad 25.

Te teate vastust, see on rumal küsimus.

Ma räägin, kuidas ma ühel päeval
Oslos oma autot parkisin.

Joon jäi autoratta alla,

see on parkimise keeluala, mul oli kiire.

Mu naine arvas, et ma peaksin
auto natuke edasi ajama.

Ma küsisin: "Miks?"

"Lihtsalt aja edasi, sa saad trahvi. "

"Miks?"

"Palun, lihtsalt aja edasi."

Oli näha, et see oli
tema jaoks ebamugav olukord

ja see ärritas mind, ma mõtlesin,

et mul pole selleks aega, lähme.

Nii ma läksingi.

Hästi, ja küsimus norrakatele,

kas ma sain trahvi?

(Publik) Jah.

Kas teil on must kahju? Ei.
Ei mingit kaastunnet.

(Naer)

Ei mingit kaastunnet.

See on kuradi lihtne reegel,
käitu reeglite järgi.

(Naer)

Itaallased usuvad,
et sõna jõud, veenmisjõud

on kõige võimsam tööriist elus.

Me usume, et kõik on läbiräägitav,

kui sa oskad hästi veenda,
siis sind võidakse kuulda võtta

ja võib jõuda teistsuguse lahenduseni.

Ma uskusin, et ma võin helistada
Oslo Liikluspolitsei osakonda

ja oma mure jutuga ära lahendada.

Ma näen norrakaid ütlemas:

"Oh ei! Sa raiskad oma aega, pole mõtet."

Ei! Ma arvasin, et proovin.

Ma helistasin Oslo Liikluspolitseisse:
"Tere, mina olen Pellegrino...",

ma rääkisin muidugi inglise,
mitte norra keeles,

sest siis suhtutakse sinusse tõsisemalt,

"Tere, mina olen Pellegrino,
ma helistan asja nr 78206 pärast."

"Jah, see on mul siin ees."

"Ma mõtlen, kas me võiks paindlikud olla,

siin on 20 cm eksitud, mul on väga kahju,

ma sain oma õppetunni,
ma enam nii ei tee."

Kas sellest oli abi?

Üldse mitte.

Tema kiituseks tuleb öelda,
et ta tegi oma tööd hästi.

Ma kuulsin teda arvutil klõbistamas,
tal olid seadused ees,

ta ütles: "Kahjuks peab
ratas olema joone sees,

(Naer)

nii ütleb 5. seaduse paragraf D."

Tal olid kõik vastused varrukast võtta.

Siis ta tegi midagi unustamatut.

"Teie nimi on Riccardi,
võib-olla olete itaallane,

ehk meeldib Teile jalgpall."

Ma ütlesin, et meeldib.

"No, see on nagu jalgpallis,

pall peab üle joone minema,
ratas peab..."

(Naer)

Aga nii vahva!

Tal olid must-valgel kõik vastused olemas.

Noh, ma rääkisin sellest oma
prantslasest sõbrale Yves´ile,

keda see väga ärritas.

Mäletad veel Yves´i, "On või?",
hea küsimuste esitaja.

Ta ütles: "Hästi, ratas peab
joone sees olema,

aga mis siis kui ratas alt ära võtta?
Mis siis saab?"

Mulle tundus see üsna huvitava ideena.

(Naer)

Ma helistasin tagasi ja küsisin,
mis siis kui ratas alt ära võtta?

Ta ei osanud sellele vastata.

(Naer)

Miks?

Sest see pole
vastuvõetav ja tuttav küsimus

ning ta ei oska nii mõelda.

Siin on sul itaallase abi vaja,

sest ükskord, kui ma
Itaalias autot parkisin...

Ma otsisin pühade ajal parkimiskohta
ja seda oli võimatu leida.

Ma nägin parkimiskontrolli
ja läksin tema juurde.

Ma ütlesin itaalia keeles,
et otsin parkimiskohta.

Ta vastas, et lähedal on parkimismaja,
aga sinna ei tasu parkida.

"Miks mitte?"

Ta vastas, et see on
liiga kallis, 40 eurot.

"Mida siis teha?"

Ta ütles: "Sa meeldid mulle.
Sa paistad tore kutt olevat.

Mulle meeldib su itaalia keel,
ma aitan sind täna.

Pargi sinna."

Ja ta näitas selle märgi poole
ja käskis sinna parkida.

(Naer)

"No, ma ju ei saa..."

"Kõik on korras,
see pole ohtlik. Pargi sinna.

Ära maksa parkimismajas
40 eurot, pargi sinna.

Ma teen sulle 30 eurot trahvi,
sa säästad 10 eurot."

(Naer)

Ma pole siin selleks, et arutada,
kas see oli õige või mitte,

aga ma sain sellest loogikast aru.

Ma sain aru, sest see ühtis
minu arusaamadega.

Ma olen sellega ka varem kokku puutunud,

see on vastuvõetav
ja sellel on omad plussid.

Minus on midagi
kõigist kolmest kultuurist.

Lõpetuseks, minu jaoks on tähtis:

minus on kolm kultuuri,

need on väga erinevad,
justkui erinevatelt planeetidelt,

mingil määral küll.

Tead, mida ma iga päev
teha püüan, eriti oma lastega?

Ma püüan võtta kõigist kolmest parima

ja panna nad kokku uueks kultuuriks.

Piiriülene ei tähenda
minu jaoks piiride ületamist,

vaid oma piiride laiendamist
ja uute loomist.

Mis juhub, kui sa proovid
võtta kõigist kolmest parima osa

nagu mina teen?

Ja see pole kerge.

Nii lood sa ülemaailmse mõtteviisi.

Ja mina usun, et see paneb asjad liikuma.

Suur tänu.

(Aplaus)