Käes on aeg, et naised kandideeriksid presidendiks

Islandi predisentiks kandideeriunu Halla Tómasdóttir räägib talle omase soojuse ja humoorika lähenemisega sellest, kuidas tal õnnestus valimiskampaania käigus teha ära kallutatud meediale ja viia poliitiline debatt uuele tasandile, üllatades oma tugeva tulemusega kogu Islandi rahvast. Halla on inspireerivaks eeskujuks uue põlvkonna liidritele. “Me võime saada ükskõik kelleks, kui vaid seda tahame,” kinnitab ta oma kõnes. “On oluline, et naised kandideeriksid.”

Mul on kohutavalt vedanud,

et olen pärit riigist,

mida üldiselt peetakse
maailma parimaks kohaks

kus olla naine.

1975. aastal,

olin siis 7-aastane,

hakkasid Islandi naised streikima.

Nad ei töötanud sel päeval hetkegi,

ei oma töökohal

ega ka kodus.

Nad läksid Reykjaviki kesklinna -

osales 90% naistest -

et rahumeelselt ja üheskoos

nõuda võrdset kohtlemist.

Islandil jäi elu sel päeval seisma,

sest miski ei toimi,
kui naised tööd ei tee.

(Aplaus)

Viis aastat hiljem oli
islandlastel julgust

olla esimene riik maailmas,

kes valib demokraatlikul teel
oma presidendiks naise.

Ma ei unusta seda päeva kunagi,

mil president Vigdís,
nagu teda eesnime pidi teame,

tuli välja oma kodu rõdule,

üksikema koos oma tütrega,
kes seisis ta kõrval,

kui ta oli valimised võitnud.

(Aplaus)

See naine oli suurepäraseks eeskujuks

nii mulle kui ka kõikidele teistele,
kes sel ajal üles kasvasid,

ka poistele.

Ta räägib sageli lugu ühest
väikesest poisist, kes tuli ta juurde,

kui ta oli juba paar
ametiaega president olnud,

ja küsis:" Kas poisid võivad
ka suurena presidendiks saada?"

(Naer)

Eeskujud on väga olulised,

aga isegi selliste võimsate
eeskujude varal,

kellele ma olen väga tänulik,

tekkis mul siis, kui tehti ettepanek
kandideerida presidendiks

esimese reaktsioonina küsimus:

kes olen mina,
et presidendiks kandideerida?

Kes olen mina, et olla president?

Selgub, et naised
mõtlevad kandideerimisele

oluliselt vähem kui mehed.

USAs 2011. aastal tehtud uurimus näitas,

et valitavasse ametisse kandideerimist
on kaalunud 62% meestest,

aga ainult 45% naistest.

Vahe on siin tervelt 16%,

ja see on sama suur
kui oli kümme aastat varem.

Sellest on tõsiselt kahju,

sest ma usun siiralt, et maailmal
on väga vaja naisjuhte

ja üldse rohkem väärtuspõhist juhtimist.

Põhjus, miks ma otsustasin kandideerida

oli tegelikult selles,

et ma tundsin,

et ma pean andma oma osa,

isegi kui mul pole poliitilist kogemust,

tuleb mul astuda ette ja püüda
anda oma panus maailmale,

mis oleks mõistlik ja jätkusuutlik

meie laste jaoks.

Luua selline maailm, kus meie
poegadel ja tütardel on võimalik

ennast 100% realiseerida.

Sellest saigi minu elu rännak.

See on olnud imeline teekond.

Teekond algas 20
potentsiaalse kandidaadiga.

Seejärel jäi meid järgi üheksa

ja viimases voorus oli meid neli:

kolm meest ja mina.

(Aplaus)

Aga sellega ei saanud tsirkus veel läbi.

Võite mõelda, et teil siin USAs
on valimised tõeline draama,

aga ma võin kinnitada -

(Naer)

et meil Islandil oli oma draama.

Niisiis oli meie 20 aastat ametis
olnud president esialgu teatanud,

et ta ei kavatse enam kandideerida,

mis tõenäoliselt pani nii mitmeid teisi

ise kandideerimist kaaluma.

Hiljem otsustas ta ümber,

kui me peaminister astus tagasi

seoses kurikuulsate Panama dokumentidega,

mis puudutasid teda ja ta perekonda.

See tekitas Islandil rahva meelepaha

ja ametisolev president arvas,
et rahval on vaja usaldusväärset juhti.

Mõni päev hiljem selgus,
et ta naise ja tolle pere firmad

on samuti Panama paberite hulgas

ning seejärel loobus
ta taas kandideerimisest.

Enne loobumist selgitas ta aga,
et teeb seda selleks,

et nüüd on olemas kaks sobivat meest,

kes tema arvates suudaksid
selles ametis hakkama saada.

9. mail, 45 päeva enne valimisi

hakkasin vaikselt muretsema.

Mind ei arvestatud isegi
ajalehes toodud pingereas.

Küsitluste alusel oli mu toetus vaid 1%,

mis oli ikkagi kõrgeim tulemus

nende naiste seas, kes olid
kandideerimisest teatanud.

Pehmelt öeldes pidin
pööraselt vaeva nägema,

et võidelda välja oma koht laua ääres

ja ligipääs televisiooni,

sest telekanalid olid otsustanud,
et nad lubavad osaleda vaid neil,

kelle toetus on peale esimest
teledebatti vähemalt 2.5%.

Sain alles pärast esimest
teledebatti teada,

et ma osalen koos kolme mehega

ja see selgus otse-eetris,

et pärast esimest debatti
oli mu toetus täpselt 2.5%.

(Aplaus)

Niisiis, keeruline lugu.

Kõige keerulisemaks tegid
minu jaoks selle teekonna

meedia, võim ja raha.

Alustame meediast.

On neid, kes väidavad, et pole vahet,
kas oled mees või naine,

kui jutt on meediast ja poliitikast.

Ma ei ole sellega nõus.

Minu jaoks osutus keerulisemaks nii
meediaga suhtlemine kui eetriaja saamine.

Liidrikohal olnud kandidaat
oli tele- ja raadioeetris

valimistele eelnenud kuudel 87 korral

samas kui mina vaid 31 korral.

Samas ei väida ma,
et meedia tegi seda teadlikult.

Ma arvan, et pigem on siin tegu
teadvustamata suhtumisega,

sest meedias nagu ka kõikjal mujal

mõjutavad meid teadlikud
kui teadvustamata hoiakud

ja nendest tuleb julgeda rääkida,
kui tahame olukorda muuta.

Kui mind lõpuks lasti TVs eetrisse,

siis oli esimene küsimus:
"Kas kavatsete pooleli jätta?".

See oli raske hetk.

Arusaadavalt võib küsitluste
põhjal saadud 1- 2.5% toetus

tekitada sellise küsimuse.

Aga meedial on mõjujõud,
nii et iga kord, kui ma teles esinesin,

tõusis küsituste kohaselt mu toetus,

seega võin oma kogemusest
kinnitada, kui oluline on meedia

ja miks sellest tuleb rääkida.

Olin ainus neljast lõppvooru
pääsenud kandidaadist,

kellega ei avaldatud esikülje intervjuud.

Oli juhtumeid, kus minult jäeti küsimata
see, mida küsiti teistestel kandidaatidelt

ja mind ei kajastatud valimisülevaadetes.

Nii et seda tuli ette,

ja ütlen seda Islandi meedia tunnustuseks.

Tulid vaid üksikud kommentaarid
mu soengu ja pükskostüümi kohta.

(Aplaus)

Nii et minu lugupidamine.

Siiski oli veel üks kogemus,
mida pean väga oluliseks.

Kandideerisin sõltumatu kandidaadina

ja minu taga ei olnud poliitilist parteid
ega muud huvigruppi.

Kogemuse puudumine
ja piiratud vahendid

ilmselt jätsid kampaaniale pitseri,

aga see sundis meid olema leidlik
ja tegema poliitikat teisiti kui seni.

Meie tegime positiivset kampaaniat

ja tõenäoliselt mõjutasime sellega
valimiste tonaalsust ka teiste jaoks.

Põhjus, miks ma sain vähem eetriaega

võib olla ka selles, et tahtsin teiste
kandidaatide suhtes lugupidavalt käituda.

Kui meediasse pääsemine
osutus väga keerukaks,

kasutasime oma meediakanaleid.

Korraldasin arutelusid Facebookis,

kus valijad said esitada küsimusi,
millele kohe ka vastasin.

Kõik esitatud küsimused ja antud vastused
jäid ka Facebookis nähtavaks,

sest meie jaoks oli läbipaistvus oluline,

et tekitada usaldust.

Kui paistis, et nooremate valijateni
on raske jõuda,

hakkasin kasutama Snapchati.

Lasin noorematel endale õpetada,
kuidas see täpselt käib

ja kampaania lõpuks kasutasin
kõiki Snapchati filtereid.

Sain enda üle kõvasti naerda
ja piinlikkust tunda,

sest olin ikka päris saamatu.

Samas aitas see kasvatada
nooremate valijate toetust.

Nii et on täiesti võimalik teha
teistsugust kampaaniat.

Paraku ei ole võimalik rääkida poliitikast
toomata sisse rahastamist.

Mul on kahju, et see nii on,
aga midagi pole teha.

Meie eelarve oli väiksem
kui teistel kandidaatidel.

Osalt oli see nii ehk ka seetõttu,

et minu jaoks ei olnud lihtne
kelletki raha küsida.

Ja ilmselt oli mu eesmärgiks ka
vähemaga rohkem ära teha.

Seda võiks isegi väga naiselikuks pidada.

Arvestades, et meil oli vaid kolmandik
meediakajastustest, kolmandik eelarvest

ja üks lihtsalt entusiastlik,
suurepärane meeskond,

siis õnnestus meil kõiki
valimiste õhtul üllatada,

kui tulemused laekuma hakkasid.

Ma üllatasin ennast ka,
nagu sel fotol siin näha on.

(Naer)

Siin on esimesed tulemused,

olen võrdses seisus juhtiva kandidaadiga.

(Rõõmuhõisked, aplaus)

Siiski liiga ennatlik,
tegelikult ma seekord ära ei teinud,

vaid jäin teiseks.

Me tegime suure hüppe
ühelt protsendilt

ligi kolmandiku häälteni

ja purustasime kõik ennustused
seninägemata vahemaaga

üle 10 protsendipunktiga
viimastest küsitlusest.

On neid, kes peavad mind tänu sellele
tegelikuks valimiste võitjaks

ja palju on neid, kes on mind
kannustanud uuesti kandideerima.

Aga mis paneb mind uhkust tundma

on teadmine, et mul õnnestus koguda

proportsionaalselt kõrgem toetus
just noorte valijate seas

ja paljud kannustasid mu tütart
kandideerima 2040 valimistel.

(Aplaus)

Ta on 13-aastane

ja ei ole kunagi varem teles esinenud.

Valimiste päeval jälgisin,
kuidas ta eetris olles käitus

ja ta oli nutikas ning enesekindel,

ta oli vahetu ja ta toetas igati oma ema.

See oligi ehk minu
valimiskampaania kõrghetk.

(Aplaus)

Üks hetk oli veel.

Lasteaiatüdrukud käisid jalutamas

ja kui nad nägid
bussipeatuses minu plakatit,

siis tahtsid nad seda musitada.

Juba selle pildi pärast
tundsin end võitjana.

Kui midagi tahta, siis selle ka saame.

Nii et saatke on kahtlused ja hirm pikalt!

(Aplaus)

On oluline, et naised kandideeriksid

ja käes on aeg, et naised juhiksid,

olgu see siis ettevõtte juhina
või riigi presidendina.

Mul õnnestus muljet avaldada
ka teie enda "New Yorkerile".

Mulle anti uus tiitel:
"Elav siiruse emotikon"

(Aplaus)

See on ilmselt seni
mu kõige uhkem tiitel,

ja seda sellepärast, et naisi
hurjutatakse liiga sageli

oma emotsionaalse kapitali kasutamise eest

aga omast kogemusest tean,
et seda kasutades

suudame olla erakordselt tugevad.

(Aplaus)

Me peaksime seda rohkem kasutama.

Tähistasime nii, nagu
oleksime valimised võitnud,

sest meil oligi täpselt selline tunne.

Nii et lõpuks ei olegi vaja
ametipostile saada.

Lihtsalt tuleb selle poole püüelda,

nii ise, perekond, sõbrad ja
kõik, kellega koos töötad,

ja kui seda teha hästi, on võimalik
tõusta kõrgemale, kui kunagi varem.

Nii et meil oli väga lahe,

ja ma õppisin sellest palju,

palju rohkem, kui täna on aega

seda kõike teiega jagada.

Aga kindlasti oli see ränk töö

mida tuli sageli teha uneaja arvelt.

Tuli olla vastupidav ja järjekindel,
et mitte pooleli jätta,

aga mulle sai selgeks midagi,
mida teadsin juba enne 1% päeva:

edukas on võimalik olla vaid siis,

kui kuulata oma sisetunnet

ja tegutseda sellele vastavalt.

Mu kallis õde ütleb vahel,

et on võimalik alt vedada oma sisetunnet,

aga sisetunne ei vea kunagi alt.

Samuti on väga oluline
ja te kõik ju teate seda,

et ükskõik millisele reisile minnes,

tuleb kaasa võtta oma meeskond.

Inimesed, kellega sul on
sarnased väärtused ja visioon,

aga kes muus osas on täiesti erinevad.

See ongi minu edu valem

ja olen õnnistatud imelise abikaasaga,

kes on täna siin,

minu fantastiline perekond --

(Aplaus)

ja suurepärased sõbrad.

Me jaoks oli see ühine
ettevõtmine poliitilisel areenil

ning saime hakkama millegagi,
mida kõik pidasid võimatuks.

Tegelikult ütles mulle
üks parimaid PR spetsialiste,

veel enne kui otsustasin kandideerida,

et kui hästi läheb, saan 7% häältest.

Ma kuulasin tema arvamust,
sest tal võis ilmselt õiguski olla,

kuna see oletus põhines
ta suurele kogemusele.

Aga sel 1% päeval

otsustasin talle näidata, et ta eksib.

Seda peab kindlasti mainima,
sest mul oli palju unetuid öid,

ma tegin kõvasti tööd,
nagu kogu mu meeskondki.

Keegi ei pea pikalt vastu,
kui enda eest ei hoolitse.

Siin pean ma väga oluliseks kahte asja:

esiteks, koondada enda ümber inimesed
ja töövõtted, mis sind aitavad,

aga sama oluline,
ehk veelgi olulisem on,

et oleks julgust öelda lahti
neist inimestest ja tegevustest,

mis võtavad energiat ära,

kaasaarvatud kõik need suurepärased
blogijad ja kommenteerijad.

Mul oli vaja palju teiste toetust,
et seda teha

ja otsustasin, et ei lase oma taset alla,
ka siis kui laskuti väga madalale.

See võimaldas mul leida energiat
et minna lõpuni välja.

Kui tekkis hetki, kus ma enam ei jaksanud,

ja neid tuli ikka aeg-agalt ette,
lihtne see polnud,

mõtlesin tagasi sellele,
miks ma üldse otsustasin kandideerida

ja kuidas ma otsustasin
oma kampaaniat teha.

Kutsun seda 4G kampaaniaks,

G tähistab islandikeelseid sõnu.

Esimene sõna on "gagn".

Kandideerin selleks, et tuua kasu,

teha midagi kellegi heaks.

Tahan, et juhtimine kui
teenistuses olemine

oleks meie kampaania
ülesehituse lähtealuseks.

Teine sõna on "Gleði," rõõm.

Otsustasin, et kavatsen sellest
teekonnast rõõmu tunda.

Sel kogemusel on nii palju pakkuda,

olenemata sellest, kas
jõuame sihile või mitte.

Andsin endast kõik, et ka
teised samamoodi tunneksid.

Kolmas on "Gagnsæi".

Olin valmis vastama kõikidele küsimustele.

Mul ei olnud saladusi,

kõik oli avalik, nii
Facebookis kui veebis.

Sest kui valitakse presidenti,

siis on õigus saada
oma küsimustele vastused.

Ja lõpuks midagi sama olulist,

mida siinolijatele selgitada pole vaja:

kampaania põhialuseks oli girlpower.

(Aplaus)

Mul on kohutavalt hea meel,

et leidsin endas julgust kandideerida,

riskida läbikukkumisega, aga saavutada edu

ja seda nii mitmes mõttes.

Ma ei ütle, et see oli kerge,

aga võin kinnitada,

ja usun, et kogu mu meeskond nõustub,

et asi oli seda väärt.

Aitäh.

(Aplaus)

Aitäh.

Ma tänan.

(Aplaus)

[Pat Mitchell] Sind ei saa veel ära lasta.

[Halla Tómasdóttir] Suurepärane publik!

[PM] Ma ei saa sind ära lasta ütlemata,

et ilmselt oleksid kõik siin
valmis kohe Islandile kolima

ja sinu poolt hääletama.

Aga tegelikult me seal valida ei saaks,

aga üks, mida Islandilt oleme saanud

ja sealt saab seda alati,
on inspiratsioon.

Olen juba nii vana, et
mäletan 1975. aastat,

kui kõik Islandi naised tulid tänavatele,

ja see andis väga olulise
tõuke naisliikumise hoogustumisele.

Mainisid seda ka oma kõnes
ja näitaks uuesti seda fotot,

et meenutada, mis tunne oli,
kui kogu riik jäi seisma.

On veel midagi, mida te ehk ei tea,

sest Ameerika press sellest ei rääkinud.

Islandi naised tulid jälle tänavatele

sel esmaspäeval, kas polnud nii?

[HTY] Jah, oli küll.
[PM] Räägi palun sellest.

[HT] Jah, nii on, et 41 aastat
peale seda suurt streiki

olemegi ehk riik, kus naistel
on kõige parem elada,

aga meie töö ei ole veel tehtud.

Nii et esmaspäeval kell 14.38

tulid Islandi naised töölt ära,

sest selleks ajaaks olid nad oma
päevapalga välja teeninud.

(Aplaus)

Eriti lahe on aga see,

et neid noori naisi ja mehi, kes osalesid,

oli palju rohkem kui kunagi varem,

sest käes on aeg kaotada palgalõhe.

[PM] Ma ei saa nõuda Hallalt,
et ta kohe praegu lubaks,

mida ta järgmiseks ette võtab,

aga olen kindel, et siin on
suur vabatahtlikke armee,

juhuks, kui otsustad uuesti kandideerida.

Aitäh sulle, Halla.

[HT] Aitäh teile kõigile!

(Aplaus)