Van Jones: plastiku majanduslik ebaõiglus

Van Jones tutvustab plastikureostuse probleemi sotsiaalse õigluse vaatepunktist. Plastikprügi lööb esimesena ja valusamini just vaesemaid inimesi ja riike. Tagajärjed mõjutavad aga meid kõiki, hoolimata meie elukohast ja palgast. TEDxGPGP-s pakub ta välja mõned kasulikud ideed, et reostatud planeet meile tagasi võita.

Mul on au siin olla

ja mul on au rääkida sellel teemal,

mis on minu arvates väga tähtis.

Oleme palju rääkinud

plastiku kohutavast mõjust

planeedile ja teistele liikidele,

aga plastik teeb kahju ka inimestele,

eriti vaestele inimestele.

Ja nii plastiku tootmises,

plastiku kasutamises kui ka plastiku äraviskamisel

saavad valusaima tabamuse

vaesed inimesed.

Inimesed said väga vihaseks,

kui toimus British Petroleumi õlileke

ja seda õigusega.

Inimesed mõtlesid: " Jumal küll.

See õli on kohutav, see on vees.

See hävitab

sealsed elusüsteemid.

Inimesed saavad viga.

See on kohutav,

et õli toob kahju lahe ääres elavatele inimestele."

Aga inimesed ei mõtle sellele,

mis oleks juhtunud, kui õli oleks turvaliselt rannikule jõudnud.

Mis siis, kui õli oleks oma õigesse sihtpunkti jõudnud?

See oleks mootorites põlenud,

andnud hoogu globaalsele soojenemisele,

ja jõudnud kohta, mida nimetatakse "vähktõve tänavaks",

ja seda kutsutakse "vähktõve tänavaks" seetõttu,

et petrooleumitööstus

võtab selle õli ja muudab selle plastikuks

ja selle protsessi käigus tapab inimesi.

See lühendab lahe ääres elavate inimeste eluiga.

Seega pole õli ja kemikaalid probleemsed ainult siis, kui toimub õlileke,

vaid ka siis, kui õnnetusi ei ole.

Ja sageli ei oska me väärtustada seda hinda,

mida maksavad vaesed inimesed selleks,

et me saaks neid ühekordseid tooteid kasutada.

Teine asi, mida me sageli hinnata ei oska,

on see, et vaesed inimesed ei kannata ainult tootmisprotsessi käigus.

Nad kannatavad ka

tarbimise käigus.

Neil, kes teenivad piisaval hulgal raha,

on olemas valikuvõimalus.

Põhjus, miks me tahame kõvasti tööd teha

ja mitte olla vaesed,

on see, et saada valikuvõimalusi.

Me saame võimaluse valida

jätta ostamata tooted,

milles on ohtlikku ja mürgist plastikut.

Vaestel inimeste aga pole selliseid valikuvõimalusi.

Niisiis on madala sissetulekuga inimesed tavaliselt need,

kes ostavad tooteid,

mis sisaldavad nende laste jaoks ohtlikke kemikaale.

Nemad on inimesed,

kelle organism saab suure hulga

mürgist plastikut.

Ja inimesed ütlevad: "Noh, nad peaks lihtsalt teise toote ostma."

Aga vaesusega ongi see probleem, et sul ei ole selliseid valikuvõimalusi.

Sa pead ostma odavaimaid tooteid.

Ja odavaimad tooted on sageli kõige ohtlikumad.

Ja nagu sellest poleks veel küllalt,

lisaks plastiku tootmisele,

mis põhjustab vähki ja lühendab inimeste eluiga

ja toob kahju vaestele lastele, kes seda plastikut kasutavad,

ka äraviskamisel

on just vaesed inimesed need,

kes kannavad raskeimat koormat.

Sageli arvame, et me teeme heateo.

Sa oled kontoris,

jood pudelivett või muud jooki

ja mõtled endamisi: "Vot, ma ei viska seda ära.

Ei, ma olen vooruslik.

Ma panen selle pudelikonteinerisse."

Sa mõtled: "Ma panen oma pudeli pudelikonteinerisse."

Ja siis sa vaatad oma töökaaslast ja ütled:

"Sa kretiin.

Sa paned oma pudeli tavalisse prügikasti."

Ja see on meile nagu moraalne kõdi.

Meil on enda üle nii hea meel.

Võib-olla ma andestan endale.

Mitte sina, aga mina tunnen niimoodi.

Ja niisiis meil on selline moraalse heaolutunde hetk.

Aga kui me saaks sellele pudelile

tema teekonnal järgneda,

siis meid šokeeriks avastus, et väga sageli

pannakse see pudel laevale.

See reisib mingi kuluga

üle ookeani.

Ja see jõuab lõpuks arengumaale, sageli Hiinasse.

Ma arvan, et meil on peas kujutluspilt, et keegi võtab väikese pudeli

ja ütleb: "Oh, väike pudelike.

Meil on nii hea meel sind näha, väike pudelike."

(Naer)

"Sa oled meid hästi teeninud"

Talle tehakse väike pudelimassaaž,

antakse väike pudelimedal.

Ja küsitakse: "Mida sulle järgmiseks teha meeldiks?"

Väike pudel ütleb: "Mul pole aimugi."

Aga päriselt seda ei juhtu.

See pudel

põletatakse lõpuks ära.

Plastmassi taaskasutus tähendab paljudes arengumaades

plastiku tuhastamist,

plastiku põletamist,

millest eraldub toksilisi kemikaale,

mis jällegi tapab inimesi.

Ja vaesed inimesed,

kes neid tooteid valmistavad,

petrokeemilistes keskustes nagu "vähktõve tänaval",

vaesed inimesed, kes tarbivaid neid tooteid ebaloomulikult palju,

ja vaesed inimesed,

kes on taaskasutuse tsükli lõpus,

elavad seetõttu lühemat elu

ja saavad palju kahju

selle äraviskamise sõltuvuse tõttu,

mille all me kannatame.

Nüüd te mõtlete endamisi - ma tean küll, millised te olete -

te ütlete: "See on nende vaeste inimeste jaoks

tõepoolest kohutav.

See on nende vaeste inimeste jaoks

lihtsalt õudne.

Ma loodan, et keegi võtab nende aitamiseks midagi ette."

Aga mis meil kahe silma vahele jääb, on see,

mis toimub Los Angeleses.

Me oleme näinud palju vaeva, et vähendada sudu

siin Los Angeleses.

Aga teate mis?

Kuna Aasias on praegu nii palju saastavat tööstust,

kuna keskkonnahoiu seadused

ei kaitse praegu Aasia inimesi,

siis peaaegu kogu see puhas õhk,

mis me reostunud õhu arvelt tagasi võitsime,

mida me oleme siin Californias saavutanud,

on nullitud, kuna Aasiast tuleb nii palju saastunud õhku.

Seega mõjutab see meid kõiki.

Aga just vaesed inimesed saavad suurima löögi.

Aga saastav tööstus, mürgiste ainete põletamine,

keskkonnastandardite vähesus Aasias,

toob endaga kaasa nii palju saastatud õhku,

mis tuleb üle ookeani ja teeb kasutuks meie saavutused Californias.

Me oleme samas seisus nagu 1970. aastatel.

Me oleme samal planeedil

ja me peame jõudma nende probleemide juurteni.

Minu arvates on probleemi juureks

ühekordse kasutamise idee iseenesest.

Kui te tabate ära selle,

kuidas on omavahel seotud

planeedi mürgitamine ja reostamine

ja selle tagajärjed vaestele inimestele,

jõuate te väga murettekitava,

aga ühtlasi väga kasutoova arusaamiseni:

selleks et risustada planeeti,

on vaja risustada ka inimesi.

Aga kui loote maailma, kus te ei risusta inimesi,

ei risusta te ka planeeti.

Praegusel hetkel,

kui sotsiaalse õigluse ja ökoloogia idee

lähenevad üksteisele,

näeme lõpuks,

et tegelikult on see üks ja sama idee.

Ja see idee seisneb selles, et mitte midagi ei saa ära visata.

Meil ei ole ressursse, mida saaks ära visata.

Meil ei ole liike, mida saaks ära visata.

Ja meil ei ole ka inimesi, keda saaks ära visata.

Meil ei ole äravisatavat planeeti

ega äravisatavaid lapsi - kõigel on väärtus.

Ja kui me kõik jõuame selle lihtsa arusaamani,

hakkavad esile kerkima uues võimalused tegutsemiseks.

Biomimikri,

mis on praegu

esiletõusev teadusharu,

kannab endas tegelikult väga olulist ideed sotsiaalsest õiglusest.

Nende jaoks, kes selle mõistega alles tuttavaks on saanud -

biomimikri tähendab

kõikide liikide tarkuse austamist.

Muide, demokraatia

tähendab kõigi inimeste tarkuse austamist - ja me jõuame selleni.

Aga biomimikri tähendab kõigi liikide teadmiste austamist.

Tuleb välja, et me oleme päris nutikas liik.

Meie ulatuslik ajukoor, me oleme selle üle päris uhked.

Aga kui me soovime teha tugevat materjali,

mõtleme: "Ma tean, ma teen kõva materjali.

Ma võtan vaakumi ja suured põletusahjud

ja kisun maapõuest asju välja

ja ajan asjad kuumaks ja mürgitan ja saastan,

aga lõpuks ma ju saan selle materjali tugevaks.

Ma olen nii nutikas."

Ja kui sa vaatad selja taha, siis sa näed hävitustööd.

Aga tead mis? Sa oled nutikas,

aga mitte nii nutikas nagu merekarp.

Merekarbi karp on tugev.

Seal ei ole vaakumit ega põletusahjusid,

seal pole mürki ega reostust.

Selgub, et teised liigid

on tükk aega tagasi aru saanud,

kuidas luua suurt hulka nendest asjadest, mida meie vajame,

kasutades bioloogilisi protsesse, mida loodus oskab hästi kasutada.

Tänu biomimikrile

on meie teadlased lõpuks mõistnud,

et meil on teistelt liikidelt palju õppida.

Ma ei pea silmas hiirtega

katsete tegemist.

Ma ei mõtle seda niimoodi, väikeseid liike ära kasutades -

ma pean silmas nende austamist ja nende saavutuste austamist.

Seda nimetataksegi biomimikriks

ja see avab ukse

jäätmevabale tootmisele,

saastevabale tootmisele -

et me saaks nautida

kõrget elukvaliteeti

ilma planeeti reostamata.

Biomimikri idee,

kõigi liikide tarkuse austamine,

ühendatud demokraatia

ja sotsiaalse õigluse ideega,

austades kõigi inimeste tarkust ja väärtust,

annaks meile teistsuguse ühiskonna.

Meil oleks teistsugune majandus.

Meil oleks roheline ühiskond,

mille üle dr King uhke oleks.

See peaks olema meie siht.

Sinna jõudmiseks tuleb esiteks teadvustada,

et ühekordse kasutamise idee

ei too kahju mitte ainult

nendele liikidele, kellest me rääkisime,

vaid see rikub ka meie ühiskonda.

Me oleme uhked, et elame Californias.

Meil oli just hääletamine ja kõik mõtlesid:

"Ei, mitte meie osariigis.

Ma ei tea, mida need teised osariigid tegid."

(naer)

Nii uhked.

Jah, mina olen ka uhke.

Aga California,

kuigi me oleme mõnede ökoloogiliste asjadega maailma esirinnas,

oleme me kahjuks esirinnas

ka mõnede gulagi-sarnaste asjadega.

Californias on üks kõrgemaid tuhastamise osakaale

kõigi 50 osariigi hulgas.

Meil on praegusel hetkel moraalne väljakutse.

Me päästame suure kirega

materjale prügimägedest,

aga mõnikord päästame hoopis väiksema kirega

elusolendeid, inimesi.

Ja ma ütleksin, et me elame riigis,

viis protsenti maailma rahvastikust,

25 protsenti kasvuhoonegaasidest,

aga samuti 25 protsenti maailma vangidest.

Üks neljast vangist maailmas

on vangis siinsamas Ameerikas.

See on kooskõlas ideega,

et me usume äravisatavusse.

Ja siiski,

liikumisena

mis peab oma poolehoidjate ringi suurendama,

mis peab kasvama,

mis peab oma mugavustsoonist välja ulatuma,

on üheks väljakutseks,

saamaks lahti plastikust ja muutmaks majandust,

saada lahti kahlustavatest pilkudest, millega inimesed meie liikumist vaatavad.

Ja nad küsivad:

kuidas saavad need inimesed nii kirglikud olla?

Vaene, madala sissetulekuga inimene "vähktõve tänaval"

keegi Wattsis,

keegi Harlemis või indiaanlaste reservatsioonis,

võivad endamisi öelda, ja seda õigustatult,

"Kuidas saavad need inimesed võidelda

nii kirglikult

plastikpudeli

või alumiiniumpurgi

teise võimaluse eest

ja samal ajal kui minu lapsel on pahandused

ja ta sattub vangi,

siis temale ei anta teist võimalust?

Kuidas saab see liikumine olla nii kirglik,

öeldes, et meil pole äravisatavaid asju, kasutuid materjale,

ja samas aktsepteerida

äravisatavaid elusid ja kogukondi nagu "vähktõve tänav"?"

Ja nüüd on meil võimalus

selle liikumise üle tõeliselt uhked olla.

Kui me hakkame tegelema selliste teemadega,

annab see meile lisapõhjuse

otsida kontakti teiste liikumistega

ja neid kaasata ja seeläbi kasvada.

Ja me pääseme lõpuks välja sellest segasest dilemmast, mis meil olnud on.

Enamik teist on heasüdamlikud inimesed.

Kui te olite noored, hoolisite tervest maailmast,

ja ühel hetkel

ütles keegi teile, et te peate valima ühe valdkonna,

te peate suunama oma armastuse ühele teemale.

Tervet maailma ei saa armastada,

sa pead tegelema puudega

või immigratsiooniga.

Sa tagasi tõmbama ja ühe asjaga tegelema.

Ja põhimõtteliselt öeldi sulle:

"Kas sa kallistad puud

või kallistad sa last? Vali.

Kas sa kallistad puud

või last? Vali."

Kui sa hakkad tegelema teemadega nagu plastik,

saad aru, et kõik on omavahel ühendatud,

ja õnneks on enamikul meist kaks kätt.

Me saame mõlemat kallistada.

Suur aitäh teile.

(aplaus)