Kirglik lugu vanglast ja müüridest. Ei, mitte betoonist ja okastraati mähitud müürist, vaid sellest, mille materjaliks on meie hoiakud ja väärtused. Need ei lase inimesel vabaks saada ka pärast vanglast vabanemist.

Immanuel Volkonski on kõiki neid müüre näinud nii seest kui väljast, lähedalt ja veel lähemalt. Kuidas neid nähtamatuid müüre ületada, et kunagi kurja teinud inimene saaks tagasi ühiskonda?

Kuusteist aastat tagasi panid politsei- ja piirivalveameti Lõuna prefektuuri teenistujad esimest, kuid mitte viimast korda käed raudu kodanikul nimega Immanuel Volkonski. 2016. aastal valis seesama prefektuur Immanueli oma asutuse aasta parimaks sõbraks.

Ühtekokku tosina aasta vältel saastas Immanuel oma elu kõigi enamlevinumate meelemürkidega, lisandus vägivald, vargused, röövimised, relvatehingud. Pöördepunkt saabus arestimajas. “Oli periood, kus kuritööst sai argitegevus, ja on periood, kus taasühiskonnastamisest on saanud argitegevus.“

Täna töötab Immanuel koos politseiga selle nimel, et vähem noori võtaks ette sõidu mõnuainete ameerika mägedel. Ta teeb vanglas sõltlastest kinnipeetavatega rehabilitatsioonitööd ja on vabanenud vangide tugiisik. Tartu ülikoolis küpseb Immanuelil magistritöö põrandaaluse kristliku kirjanduse levitamisest nõukogude okupatsiooni ajal.

This talk was given at a TEDx event using the TED conference format but independently organized by a local community. Learn more at https://www.ted.com/tedx