Mooji Satsang

Mul on kaks küsimust.

Esimene on kurbusest.

Kuidas?
Kurbusest.

Kas see on see tähtsam?

Neist kahest.

Anna mulle neist kõigepealt 
see parim,

sest kui sa annad kõigepealt vähemtähtsa,

siis sa oled mõtetega mujal, 
teise küsimuse juures.

Okei, võtame teise.

Teine on suhtest.

Ma arvan, SEE on see tähtis.

– Jah.

Suhe ja siis kurbus...

Ma teen ainult nalja.

Asi on selles, et...

kui suhtes on lähedus,

kui olen kellegagi väga lähedane

ja...

kui me läheme lahku

või kui see inimene tõukab mu eemale,

see ajab mu täitsa hulluks.

– Jaa, jaa.

Ja...

See tunne...
see on nagu autonoomne reaktsioon,

see tuleb iseenesest.

– Automaatne reaktsioon.
Automaatne jah.

Miks sind eemale tõugatakse?

Sest...

ma tahan kinni võtta.
– Just.

Sa tahad kinni hoida.

See on teisele liig.

See on meeldiv vaid lühikest aega.

See on meeldiv vaid lühikest aega.

Mõnele, kes end ebakindlalt tunneb,
võib see ehk meeldida,

'Sa vajad mind...'
kuid mõne aja pärast saab küllalt.

Ära proovi kedagi kinni võtta.

Sa pole ämblik.

See on reaktsioon, mis tuleb sellest, 
et miski tunneb,

et äkki sa pole üksinda midagi väärt, 
ilma tehnikateta.

Mõistad?

See on juba üsna kehv pinnas, 
sa pead sellest teadlik olema.

Ei saa sa ühtigi niimoodi
automaatselt tugevaks, kuid...

suhted pakuvad ka võimalust avastada, 
mis on tõsi

ja avastada, et mis meis 
on nii kiire mööndusi tegema.

Jah, ma näen seda.

Kuid see tuleb ikkagi.

Siis on hea, et sa satsangile tuled,

sest siis sa saad hakata
seda klammerdumise kalduvust uurima

või on see hirm mahajätmise ees
või midagi sellist.

Suhted ei olene püüdmisest,

et sa püüad hirmsasti! 
See ei tööta nii,

ei tööta.

Vabadus peab olema,

sisemine jõud peab olema,

selgus, tarkus – kõik need asjad.

Mõistad?

Ei loe see kui palju sa annad,
'Ma annan nii palju!'

See pole tehing.

Ja kui palju sa püüad,
'Küll ma püüan ja räägin!'

See ei tööta, 
see peletab inimesed eemale,

sest tead, see on liiga ilus, et püüda.

Miski peab ise tulema ja see peab olema vabana
– ja kui sa oled sellest teadlik

ja kuidagi... intuitiivselt, 
tead millal ruumi anda ja...

– kõik see tuleb.

Kuid ma usun, et sul tuleb see avastus 
ka ära kasutada.

Nüüd sa oled hakanud nägema, 
et miski tunneb,

'Mul on vaja sellest kinni hoida'.

Ja sama asi on ka vabadusega –

mõnikord sa tunned, 'Aah...' 
– nii kui sa tunned ära oma tõelise oleku,
kui tunned mõõtmatut Olemist

ja miski ütleb, 'Kuidas seda hoida?'

See on see sama tegelane, kes suhteski.

'Kuidas seda hoida?'

Mõistad?

Kuidas sa seda hoiad?

Suhe pole asi, mida hoida.

See on asi, mida nautida oma värskusest

ja oma väes sa leiad,
et kõik muutub puhtamaks,

kõik tahab sinuga olla
kui oled ilma kavatsuseta.

Ülemäärane kavatsemine tekitab pinge.

Kui sa oled tühi, ilma selle vajaduseta,
ükspuha mis vajaduseta

– ja see pole üleolek – 
see lihtsalt tähendab, et oma loomulikus olekus olles 
sa ei vaja,

sa ei vaja heakskiitu...

Sa ei tunne isegi vajadust,
et sind armastataks.

Kujutad sa sellist asja ette?

olla kohas, kus sul pole isegi vajadust,
et sind armastataks.

See on väga vaikne koht.

Selles kohas...

su armastus muutub väga avatuks, 
väga laiaks, väga kauniks,

väga tugevaks.

Kuid ma ei soovita sul praegu 
sellest asjast üle hüpata.

Ma ütlen, 
Vaata, mis see on, mis...

tunneb, 'Kõik hea – 
ma pean sellest kinni hoidma.'

Lihtsalt vaata seda ja...

mis või kes teeb seda?

Kes vajab seda?
Ja ole väga-väga vaikselt selle küsimusega,

ole lihtsalt väga vaikselt.
Ma tegelikult tahan paluda sul seda harjutust teha,

ehk räägid mulle homme, kuidas läks.

Lihtsalt vaata ja tunne seda.
Loo oma peas uuesti see stsenaarium

ja pane tähele, mis üles kerkib 
ja tunneb, 'Aah...'

kui sind maha jäetakse või hüljatakse – 
miski reageerib sedasi ja vaata,

mida sa kardad?

Vii see viimase piirini.

Mine oma kujutluses viimase piirini

ja vaata, mis on kõige hullem asi, 
mis juhtuda võiks.

Mis tundeid see tekitab?

Ja vaata, kes kannatab,

kes selle all tegelikult kannatab?
Kuid ära unusta, et sa ka jälgid.

Seega need kolm asja:
esiteks –

mis on su ettekujutus sellest, mis juhtub 
kui su hirm saab tõeks.

Et sind jäetakse maha, 
sa ei suuda seda hoida, mida sa tahad hoida...

ja sa tunned valu,

JUBA ma näen su silmist,
'Aah... midagi libiseb käest...'

Siis sa hakkad vaatama, mis toimub – sind on nüüd maha jäetud, 
hüljatud, 'Ma ei taha sind enam!'

Ja tunne seda, mis siis üles kerkib,

kuid ole ka väga kohal ses paigas,
kust sa vaatad.

Ja ole samal ajal koos selle tundega, 
märka toimuvat,

mida sa kardad?

See on väga intelligentne töö,
selle vaatamine.

Ja siis sa tunned...

võib-olla kõige hullemad tunded,
mida annab kujutleda, tulevad peale,

ja siis vaata, 
KES tegelikult kannatab selle all?

Kas sa suudad tuvastada selle all kannataja.

Aga ära kuku jutustamisse,
lihtsalt vaata,

ole väga kohal, 
et oled pealtvaataja,

kuid samas 
võta see asi täie tõsidusega luubi alla.

Sa võid teha seda iga tundega,
misiganes mõtetega.

Siis sa hakkad nägema,
mis tegutseb sinu nime all

ja näed, kas see oled tõesti sina
või on see vaid mingi pilt,

mis on su peas olev ettekujutus.

Ja tuleb mingi ruum.

Ja see ruum on midagi väga tähtsat,
mis jälle tagasi saada

ja mitte karta seda läbielamist.
Lausa kutsu seda!

Järgmine kord kutsu seda läbielamist,
'Tule, viruta täiest jõust,

viruta täiest jõust,

täie rauaga,

kuid ma ainult vaatan sind,
ainult silmadega.'

Vaata. Ära sekku, ära hinda, ära tõlgenda.
Vaata, kas saad nii.

See on oskus, mis tuleb ruttu,

sest su vaatamise viljad on nii magusad.

See on magusam kui ükski suhe

– avastada oma vabadus, 
'Ma olen sellest asjast vaba.'

Polnudki nii, et ma vajan seda,
vaid tähtsam on hoopis see,

et ma näen,
et mul pole selle järele vajadust.

Ja mis hämmastav,

kui sisemine ruum puhtaks saab,

milline ilus külgetõmme ühtlasi!

Inimesed tahavad tulla.

Sest isegi kui sul on mõttes 
mingi väike plaan,

et oled juba kellelegi silma visanud, 'Hmm...'

ja siis sa lased käiku oma parima tulejõu, 
et muljet avaldada,

kuid nad haistavad seda.

Kui nende vaist töötab, nad haistavad seda,
'See tegelane on ohtlik'.

'Ta virutab mulle vastu pead ja veab mu sisse
ja ma olen omadega läbi.'

Kuid ausalt, see asi väärib tegemist.

Mis see ka poleks, 
mis, tundub, et hoiab su mõtteid või tähelepanu 
mingi stsenaariumi lõksus,

sa kardad seda – siis sa hakkad kaitsma.

Nii me kaitseme oma hirme 
ja oma kiindumusi,

oma haavatavust.

ja niiviisi läbi elu minna pole mingi asi, 
mul pole vaja seda sulle öeldagi,

sest see võtab nii palju energiat.

Eks ole.

Et siis selline on viis
neist asjadest läbi minekuks.

Seega kui sa soovid,

kui sulle on arusaadav, 
mida ma palun,

siis vaata seda.

Ma ei tea, kas sa suudad seda teha
väljaspool tegelikku olukorda,

kuid mõned suudavad.

Nad suudavad tõesti taasesitada ja luua

oma kõige hullema kannatuse stsenaariumi

ja nad suudavad tõesti kohal olla
ja vaadata, mis nende sees toimub.

Kui sa suudad seda,
on see sulle väga hea harjutus.

Ja palun tule, anna mulle tagasisidet, 
mida sa leidsid.

Okei, jah.

Ma arvan, et suudan.
– Jah.

...ja ära unusta, et sa ka jälgid...

Videolõik satsangi DVD'lt 'Ära sõdi mõistusega'
13. jaanuar 2012 - Tiruvannamalai, India