See on ookean sellisena, nagu ma seda kunagi tundsin.
Aga ma tunnen, et alates sellest,
kui ma käisin paar korda Mehhiko lahel,
olen ma traumeeritud,
sest millal iganes ma nüüd ookeani vaatan,
ükskõik, kus ma olen ja
isegi kui tean,
et sellesse kohta nafta ei jõudnud,
kipun ma siiski õlilaike nägema.
Ma tunnen, et see
häirib mind väga.
Kuid täna tahaksin rääkida teile
mitmetest asjadest, mis
aitavad seda konteksti asetada,
mitte ainult naftalekkest,
vaid ka sellest, mida see tähendab ja miks see juhtus.
Esmalt pisut minust endast.
Ma olen mees, kellele meeldib kalal käia ja
seda juba alates lapsepõlvest.
Seetõttu
sattusin ma uurima merelinde,
et jääda oma armastatud rannikupiirkonda.
Nüüd kirjutan ma peamiselt raamatuid
sellest, kuidas ookean muutub.
Ja ookean on muutunud väga kiiresti.
Me nägime sarnast joonist ka varem.
Et me elame tõesti marmorikuulil,
millel leidub
vaid pisut niiskust.
Justkui korraks vette pistetud marmorikuul.
Sama kehtib ka atmosfääri kohta.
Kui võtta kogu atmosfäär
ning veeretada sellest pall,
saaksime vaid selle piisakese gaase, mis paremal joonisel paista on.
Seega me elame
kõige hapramal väiksel seebimullil, mida ette võib kujutada,
väga pühal seebimullil,
kuid sellisel, mida on lihtne mõjutada.
Ning kogu see nafta, söe ja gaasi põletamine!
Kõik fossiilsed kütused
on atmosfääri oluliselt muutnud.
Süsihappegaasi tase muudkui tõuseb.
Me soojendame kliimat.
Seega naftareostus Mehhiko lahel
on vaid väike osa
hoopis suuremast probleemist, mis on tekkinud
seoses meie tsivilisatsiooni käigushoidmiseks kasutatava energiaga.
Lisaks kliima soojendamisele on
meil ka ookeanide happelisuse suurenemise probleem.
See on juba mõõdetav
ja mõjutab ookeanide elustikku.
Kui me läheksime laboratooriumisse,
võtaksime merekarbi ja paneksime selle
vette, mille pH ei ole mitte 8,1
nagu mereveele tavaline,
vaid 7,5
lahustuks merrekarp umbes kolme päeva jooksul.
Kui võtta merisiiliku vastne
veest, mille pH on 8,1
ja panna see vette, mille pH on 7,7,
mis pole just üüratu muutus,
sandistub see peagi ning sureb.
Austrikasvandustes surevad vastsed
juba praegu massiliselt
mitmes piirkonnas.
Korallrahud kasvavad
sama probleemi pärast aeglasemalt.
Niisiis on see tõesti oluline.
Võtame nüüd ette ühe reisi
ümber Mehhiko lahe.
Selle piirkonna inimeste puhul on märkimisväärne,
et nad on tõesti veest väga sõltuvad.
Ja nad tulevad veega toime.
Nad saavad hakkama ka tormidega, mis tulevad ja lähevad.
Kui veetase langeb, teavad nad, mida teha.
Kuid kui tegu on millegi muuga
ja nende vee-keskkond muutub,
ei ole neil palju võimalusi.
Tervetel kogukondadel
ei ole midagi peale hakata.
Neil puuduvad muud võimalused, mida teha.
Nad ei saa minna tööle
kohalikku hotelli,
sest nende kogukonnas pole ühtegi.
Kui te lähete Mehhiko lahele ja vaatate ringi,
näete te ohtralt naftat.
Te näete ohtralt naftat ookeani pinnal.
Te näete ohtralt naftat rannikujoonel.
Ning kui te lähete reostuse lekkepaika,
avaneb seal uskumatu vaatepilt.
See näeb välja, nagu te oleksite
tühjendanud oma auto kütusepaagi otse ookeani.
Kõige hämmastavam asi
on minu meelest see, et mitte keegi
ei ürita seda kokku koguda
kohtades, kus naftat on kõige rohkem.
Need ookeani piirkonnad
näevad välja täiesti apokalüptilised.
Minnes piki rannikut
leiab seda kõikjal.
See näeb väga kole välja.
Minnes kohtadesse, kuhu nafta alles jõuab,
nagu lahe idaosa Alabamas,
võime näha, kuidas inimesed käivad ikka veel rannas,
samal ajal, kui teised üritavad seda naftast puhastada.
Neil on ranna koristamiseks kummaline meetod.
Neil pole lubatud panna rohkem kui 4,5 kilo liiva
190-liitrisesse kilekotti.
Neid kilekotte on tuhandeid.
Ma ei kujuta ette, mida nad selle kõigega peale hakkavad.
Samal ajal käivad inimesed jätkuvalt rannas.
Nad ei märka seda pisikest sildikest
kirjaga "Vetteminek keelatud".
Lapsed on vees, tõrv kleepub
nende riietele ja sandaalidele. Jube.
Piirkondades, kuhu nafta jõudis juba varem,
on olukord veelgi hullem.
Seal on rannad sisuliselt inimtühjad,
vaid üksikud inimesed üritavad
ikka veel rannas käia.
Te näete inimesi, kes on üdini šokeeritud.
Need on väga töökad inimesed.
Nende arusaamine elust on selline, et nad tõusevad hommikul üles,
ja kui mootor käivitub, siis lähevad tööle.
Nad on alati tundnud, et võivad usaldada
seda kindlustunnet, mida loodus neile
lahe ökosüsteemide kaudu on pakkunud.
Nad tunnevad, et nende maailm variseb kokku.
Me võime näha selgelt
märke nende ehmatusest,
nende solvumisest,
nende vihast
ja nende leinast.
Need on asjad, mida on võimalik näha.
Aga on palju ka seda, mida pole võimalik näha,
sealhulgas vee all.
Mis toimub vee all?
Mõned inimesed väidavad,
et seal hõljuvad naftapilved.
Mõned väidavad, et naftapilvi pole olemas.
Kongresmen Markey küsib:
"Kas me peaksime allveelaevaga sinna sõitma,
et näha, kas naftapilved on tõesti olemas?"
Aga ma ei saanud minna allveelaevaga sõitma,
eriti alates ajast, mil ma teadsin, et olen siia tulemas -
seega pidin ma ise tegema
ühe väikese eksperimendi,
et näha kas Mehhiko lahes on naftat.
See siin on Mehhiko laht,
sädelev paik, mis on täis kala.
Ma tekitasin väikese naftareostuse
sellesse Mehhiko lahte.
Ja ma sain teada - või tegelikult tõestasin hüpoteesi,
et nafta ja vesi ei segune,
kuni ei kasutata dispersanti.
Ja siis
hakkavad nad segunema.
Lisame pisut energiat
tuulest ja lainetusest.
Ja saame suure segaduse,
suure segaduse,
mida pole võimalik ära koristada,
mida pole võimalik katsuda ega eraldada.
Ja, mis minu arvates kõige olulisem,
mida pole võimalik näha.
Ma arvan, et seda peidetakse tahtlikult.
Antud juhul on tegemist sellise katastroofi ja korralagedusega,
et infokanalite kaudu lekib nii mõndagi välja.
Kuid, nagu paljud inimesed on juba öelnud,
toimuva mahavaikimiseks tehakse suuri pingutusi.
Minu isiklik arvamus on see, et
dispersandid on
kaval strateegia, kuidas laip ära peita,
sest me paneme mõrvari enda
kuriteo lahendamise eest vastutama.
Aga meil on võimalik seda näha.
On võimalik näha, kuhu nafta
veepinnal koondub ja
seal seda siis rünnataksegi -
minu arvates selleks, et varjata tõendusmaterjale.
Olgu.
Me oleme kuulnud, et bakterid söövad naftat.
Sama teevad merikilpkonnad.
Dispersandi abil lõhutud naftal
võtab tükk aega,
enne kui see bakteriteni jõuab.
Kilpkonnad söövad seda. See satub kalade lõpustesse.
Need tegelased siin peavad sellest läbi ujuma.
Täna kuulsin ma täiesti uskumatut lugu,
kui ma rongiga siia sõitsin.
Kirjanik nimega Ted Williams helistas mulle.
Ta küsis mult mõned küsimused
selle kohta, mida olin näinud,
sest ta kirjutab artiklit Auduboni ajakirjale.
Ta ütles, et käis hiljuti Mehhiko lahel,
nii umbes nädal tagasi,
ja keegi mees, kes töötas varem kalastusgiidina,
võttis ta kaasa, et näidata, mis lahel toimub.
Sellel giidil pole tänaseks terves aastas
enam ühtegi broneeringut.
Mitte ühtegi broneeringut.
Kõik tahtsid oma tagatisraha tagasi. Kõik pagevad.
Samamoodi on läinud tuhandetel inimestel.
See mees ütles Tedile,
et viimasel päeval, kui ta merel käis,
tuli üks laiksilm-delfiin
ootamatult paadi lähedale.
Ja tema hingamisavast
purskas naftat.
Mees liikus delfiinist eemale,
sest see oli
tema viimane kalastusretk ja
ta teadis, et delfiinid peletavad kala eemale.
Niisiis liikus ta delfiinist eemale.
Mõni minut hiljem pööras ta ringi
ja nägi, et delfiin oli paadi kõrval tagasi.
Ta ütles, et tema 30-aastase kogemuse juures
polnud ükski delfiin kunagi midagi sellist teinud.
Talle tundus, et...
Talle tundus, et delfiin
oli tulnud abi küsima. Vabandust.
Exxon Valdez'i reostuses
hukkus umbes 30% mõõkvaaladest
esimese kuu aja jooksul.
Nende arvukus pole siiani taastunud.
Niisiis taastub see kõik
erineva tempoga.
Mõnede asjade puhul võtab see rohkem aega.
Ja mõned asjad võivad ilmselt
taastuda pisut varem.
Mehhiko lahe puhul on oluline ka see,
et seal elab palju loomi,
kes kogunevad lahte
kindlatel aastaaegadel.
Niisiis on laht väga oluline veeala -
palju olulisem, kui sama suur veeala
avatud Atlandi ookeanis.
Need tuunikalad ujuvad terves ookeanis.
Nad sisenevad Golfi hoovusesse. Ja liiguvad edasi Euroopasse.
Kudemisajaks tulevad nad lahte sisse.
Neid kahte tuunikala, kes on märgistatud,
on võimalik näha kudemisaladel
üpriski naftalaigu lähedal.
Nende kudemisaeg on sel aastal tõenäoliselt
katastroofiline, kui tagasihoidlikult väljenduda.
Ma loodan, et täiskasvanud kalad
suudavad ehk reostunud vett vältida.
Tavaliselt ei lähe nad vette,
mis on väga hägune.
Aga need on tõesti võimsad ja
tugevad kalad.
Ma ei kujuta ette, mida see sodi teeb nende lõpustega.
Ma ei tea, kas see mõjutab täiskasvanud kalu.
Kui mitte, siis kindlasti mõjutab see
nende marja ja tõenäoliselt ka vastseid.
Vaadates seda graafikut, mis pidevalt langeb,
näeme, mida me sellele liigile,
aastakümneid kestnud ülepüügiga teinud oleme.
Kuigi naftareostus,
see leke, see purse,
on katastroof,
siis samal ajal on oluline meeles pidada ka seda,
et me oleme ookeani juba väga palju mõjutanud
väga-väga pika aja jooksul.
Asi polnud ju ka enne
sugugi mitte korras.
Seda olid juba varem mõjutanud paljud negatiivsed tegurid
ja sellega oli niigi palju probleeme.
Vaadates siinset linnustikku,
leiame, et Mehhiko lahel on palju linnuliike,
mis kogunevad siia kindlatel aastaaegadel ning
seejärel lahkuvad.
Nad asustavad hoopis suuremaid alasid.
Näiteks
enamik sel pildil olevaid linde on rändlinnud.
Nad olid lahe piirkonnas maikuus,
mil nafta hakkas mõnedes paikades randa jõudma.
Vasakul nurgas näeme
kivirullijaid ja leeterüdisid.
Nad pesitsevad Arktikas ja
talvituvad Lõuna-Ameeriakas.
Aga nad kogunevad lahe piirkonda,
kui nad rändavad Arktikast lõunasse.
Ma nägin lahel linde,
kes pesitsevad Gröönimaal.
Niisiis puudutab reostus tervet poolkera.
Majanduslikke mõjusid
on vähemasti riigisisesel tasandil mitmesuguseid.
Aga bioloogillised mõjud ulatuvad kindlasti üle terve poolkera.
Minu arvates on see üks
absoluutselt arusaamatuim
näide valmisoleku puudumisest,
mida ma suudan ette kujutada.
Kui jaapanlased pommitasid Pealt Harborit,
oli vähemasti võimalik vastu tulistada.
Aga siin tundub, et me ei ole
võimelised välja mõtlema, mida tegema peaks.
Mitte midagi polnud ette valmistatud.
Me saame sellest aru,
nähes seda, mida tehakse.
Peamiselt kasutatakse poome ja dispersante.
Poomid pole üldse loodud avamere jaoks.
Nad ei üritagi piirata naftat seal,
kuhu seda on kõige rohkem kogunenud.
Nad tegutsevad rannikupiirkonnas. Vaadake neid kahte laeva.
Parempoolse nimi on Kalastav Narr.
Ja ma arvan, et see on neile laevadele suurepärane nimi
kui nad arvavad, et suudavad midagigi ära teha,
vedades poomi enda vahel,
samal ajal, kui lahel on praegu
sadu tuhandeid ruutmiile merepinda,
mis on kaetud naftakihiga.
Dispersandi mõjul libiseb nafta poomide alt läbi.
Poomid on vaid
33-sentimeetrise diameetriga.
See lihtsalt hullumeelne.
Siin kasutatakse krevetilaevu.
Praegu veavad sajad krevetilaevad võrkude asemel poome.
Siin nad töötavad.
Me võime kergesti näha, et
kogu naftane vesi läheb lihtsalt üle poomi tagasi.
Nad üksnes segavad seda.
See on naeruväärne.
Poomidega piiratud rannikupiirkonna kõrval -
see tähendab sadu miile rannikut -
- poomidega piiratud rannikuala kõrval
on teine, külgnev ala, kus poome ei ole.
Niisiis on seal suurepärane võimalus,
et nafta ja reostunud vesi pääseksid poomide taha.
Alumisel fotol näeme linnukolooniat, mis on poomidega piiratud.
Kõik püüavad hoolega kaitsta
sealseid linnukolooniaid.
Ornitoloogina
võin ma teile öelda, et linnud lendavad. Ja et...
(naer)
Ja linnukoloonia poomidega piiramine
ei toimi. See lihtsalt ei toimi.
Need linnud hangivad toitu, sukeldudes vette.
Tegelikult,
kui üldse midagi teha,
siis selle asemel, et pesi nii hoolega kaitsta,
tuleks kõik need pesad hävitada.
Sel juhul vähemalt mõned linnud lahkuksid
ja see oleks neile sel aastal tunduvalt parem.
Mis puutub lindude puhastamisse,
siis ma ei taha halvustada
inimesi, kes seda teevad.
See on tõesti oluline,
et me näitame üles kaastunnet.
Ma arvan, et üks olulisemaid asju, mis inimestel on,
see on kaastunne.
On väga oluline saada selliseid pilte
ja neid näidata.
Aga kuhu need linnud tegelikult vabastatakse?
Sama hea on päästa keegi põlevast hoonest,
ravida ta terveks vingumürgitusest ja seejärel
saata ta põlevasse hoonesse tagasi. Sest naftat ju jätkuvalt lekib.
Ma keeldun tunnistamast,
et see oli õnnetus.
Ma leian, et see oli tõsise hooletuse tagajärg.
(Aplaus)
Asi ei puuduta ainult British Petroleumi.
British Petroleum tegutses
väga räpakalt ja hooletult
sest see oli võimalik.
Neil lubati nii käituda
tulenevalt valitsuse järelevalve puudumisest.
Valitsuse, mis peaks olema
meie valitsus, mis meid kaitseb.
Tuleb välja, et
sellist silti näeb peaaegu igal USA kommertsalusel,
ehk siis, kui te laseksite maha voolata mõnikümmend liitrit naftat,
oleksite te suures jamas.
Mis paneb mõtlema, et
kelle jaoks on seadused tehtud
ning kes on saanud seadustest ülemaks.
On asju, mida me saame tulevikus teha.
Meil võiks olla olemas varustus, mida meil tõesti tarvis on.
Ei ole eriti keeruline
prognoosida,
et kui Mehhiko lahe põhja
on tehtud nafta otsimiseks üle 30 000 augu,
võib mõnest neist hakata naftat lekkima.
Ja meil peaks olema ettekujutus, mida siis tegema peab.
See on kindlasti üks asi, mida tuleb teha.
Aga ma arvan, et me peame ka aru saama,
kust see leke õieti alguse sai.
See algas sellest, et lagunes koost idee,
et valitsus on siin selleks,
et olla meie valitsus, mis peaks kaitsma
laiema üldsuse huve.
Ma arvan, et see naftaleke,
riigipoolsed pankade tagatiste garanteerimised,
laenukriis ja kõik need asjad
on kindlasti sama põhjuse
sümptomid.
Paistab, et me saame vähemasti jätkuvalt aru,
et me vajame politseinikke, kes kaitseksid meid
halbade inimeste eest.
Ja kuigi teinekord on politsei pisut tüütu -
tehes trahve ja muid selliseid asju,
ei ütle keegi, et peaksime neist lahti saama.
Aga kogu ülejäänud valitsuses,
nii praegu kui ka viimased 30 aastat,
on tavaks saanud riikliku sekkumise vähenemine,
mis on põhjustatud otseselt
nende inimeste huvidest,
kelle eest me kaitset vajame.
Nad ostavad meie käest valitsuse ära.
(Aplaus)
See on juba üsna pikaajaline probleem.
Me võime näha, et
suurtöösturid käitusid Ameerika asutamisel ebaseaduslikult.
Isegi Thomas Jefferson kaebas,
et nad trotsisid juba siis
meie riigi seadusi.
Inimesed, kes ütlevad, et
nad on oma vaadetelt konservatiivsed -
kui nad tõesti tahavad olla
konservatiivsed ja patriootilised,
saadaksid nad need suurtöösturid
põrgusse.
See tähendaks tõesti konservatiivsust.
Seega peaksime me tõesti ennekõike
jõudma tagasi ideeni, et
meie valitsus
kindlustab meie huve
ja jõudma tagasi ühtsustunde juurde
ja oma riigi ühiste aluste juurde,
mis praegu on kahjuks kadunud.
Ma arvan, et lootuse märke on näha.
Me paistame juba veidi ärkavat.
Glass-Steagalli seadus,
mis oleks pidanud kaitsma meid selliste asjade eest,
mis põhjustasid majandussurutise ja
pangakriisi
ning kõige selle muu, mis nõudis lõpuks riiklikke pangatagatisi,
mis jõustus 1933. aastal,
hävitati süstemaatiliselt.
Nüüd on tekkinud jälle soov
selles kõiges korda luua.
Aga lobitöö tegijad on juba kohal
ja üritavad eeskirju nõrgendada,
pärast seda, kui seadus on äsja jõustunud.
See tähendab, et lahing jätkub.
Praegu on ajalooline hetk.
Meile jääb kas täiesti
leevendamatute tagajärgedega katastroof
Mehhiko lahe naftareostusest
või me pöörame selle endale kasulikuks,
nagu ka mitmed teised kõnelejad on täna maininud.
Meil on vaieldamatult ühine seisukoht,
et me peame selle hetke ära kasutama.
Me oleme sellises olukorras varem olnud
seoses teiste naftapuurimise viisidega avamerel.
Esimesi avamere kaevusid kutsuti vaaladeks.
Esimesi avamere puure kutsuti harpuunideks.
Toona tegime me ookeani vaaladest tühjaks.
Kas me nüüd jääme selle asjaga jänni?
Alates sellest ajast, kui me elasime koobastes,
oleme me energia saamiseks
süüdanud midagi põlema - ja sama teeme ka praegu.
Me süütame jätkuvalt midagi põlema,
kui me vajame energiat.
Inimesed ütlevad, et
puhast energiat ei ole võimalik saada,
sest see on liiga kallis.
Kes ütleb, et see on liiga kallis?
Inimesed, kes müüvad meile fossilseid kütuseid.
Ka seoses energiaga oleme selles situatsioonis varem olnud -
inimesed ütlesid, et riigi majandus
ei ela reforme üle,
sest odavaim energia oli orjapidamine.
Energia on alati moraaliküsimus.
Küsimus on selles, mis on praegu moraalne.
Ja mis on õige ning mis vale.
Suur aitäh!