Phyllida Barlow: Homemade | Art21 "Extended Play"

[Phyllida Barlow: Omatehtud]

Mu ema oli väga loominguline

koomine, naisterõivaste tegemine,
õmblemine

Ma armastan seda, kuidas ta mulle õpetas,

kuidas teha nukumaja mööblit

tühjadest tikutopsidest

Väga lihtsad, ad hoc asjade tegemise
viisid.

See oli mänguasjapoe vastand -

kõik tehtu keerles ümber kodust leitud
asjade.

Kui ma olin kunstikoolis,

oli seal nii palju õiget ja valet:

tehnikat, protsessi, vormi,

isegi ideid.

Ja oli igasuguseid tabusid -

nagu kodune elu või teatud liiki
käsitööd,

mis olid seotud naistega,

nagu koomine ja õmblemine.

Õppida oli oluline
iidseid, väljakujunenud

skulptuuri traditsioone,

aga mul ei olnud kätt nendes.

Aastaid hiljem, kuidas ma õpetasin oli
mõjutatud

sellest, et mitte rõhutada
õiget või valet lähenemist,

vaid leida kohti, mis suudaksid

paljastada midagi
õpilasele isikupärast.

Tead, mille poole nad püüdlesid?

Mis oli toimumas nende peas?

Ja siis alustada nendes mõttelõnga
ketramist

protsessidest,

mis peegeldaksid neid
soove ja ambitsioone.

Mu õpetusstiil oli väga paljuski
seotud sellega,

mis mulle tundus,
jäi minul kunstikoolis saamata.

Mul on viis last.

Kõik on peaaegu neljakümnendates.

Ma arvan, et ma tahtsin edasi kanda
oma ema positiivset mõtet -

et nad võivad elada õnnelikku elu,

teha, mida tahavad,

et nad ei ole kohustatud vastama

mingisugustele kõrgetele ootustele.

Nad kõik loovad kunsti.

Meie kolmas tütar on Londonis
HIVi-positiivsetega tegelev õde

Tal on mõistlik töö,

aga ta maalib tihti, mis on imeline.

Palju on kunstnikke, kel pole näitusi.

Palju on kunsti, mida pole kunagi nähtud.

Ma arvan, et see haarab mind.

Selliste tööde loomisel,
millel pole lõpp-punkti,

on oma üksindus ja kurbus.

Ja paljud kunstinud vaevlevad sellega
terve oma elu,

ja see on heroiline.

Kas avaldamata romaan

oleks kunagi pidanud kirjutamagi?

Muidugi peab.

Sellel on ilmatu panus

praegusesse kultuuri,

sest sel indiviidil on suur kihk seda teha

ilma igasuguste teiste piiritlevate
surveavaldusteta.

Minu isiklikud mõtted on,

et ma arvan, et on palju kunstimaailmas

ja selles, kuidas me kogeme kunsti,

mis on imeväärne, aga
seal on ka palju

millest ei räägita või ei tunnustata,

mis on see nähtamatu ja teadmata,

ja loominguline tegevus on
sügavalt isiklik kogemus.

Lihtsalt millegi loomises

peitub suurepärane, jõuline õhin.

Kas see kulub lihtsalt maha?

Ma loodan, et mitte. [naerab]